Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus



Download 0.5 Mb.
bet8/12
Sana08.09.2017
Hajmi0.5 Mb.
1   ...   4   5   6   7   8   9   10   11   12

Süsteemne käsitlus, mis on leidnud kasutust läänes viimase kahekümne aasta jooksul on andnud praktilisi tulemusi, milleks peetakse konflikti kui omapärase sotsiaalse süsteemi funktsioneerimise objektiivseid seaduspärasusi. Ka nende uurimise teatud meetodid ning analüüsi võtted on leidnud laialdast kasutust teiste rahvusvahelisi konflikte uurivate teadlaste hulgas. Lääne politoloog R Foster tunnistab, et marksistlik dialektika kindlustab nõukogude välispoliitilisi organeid ajaloo käsitluse ning tuleviku ettenägemise metodoloogiaga. Kuid see dialektika, kui loogika, on esmakordselt Hegeli poolt formuleeritud ja ei ole eranditult marksistide omandiks.*(48*«National Strategy in a Decade of Change. An Emerging U.S. Policy.» Kinther W., Foster R. (eds) Lexington, 1973.). Foster veendunult väitnud,et selleks, et USA võiks mõista nõukogude-ameerika suhete dünaamikat tulevikus on vaja vastavat metodoloogiat, aga nimelt: dialektilist meetodit, mille mõte seisneb vastuolude lahendamises kõrgema tasemel konflikti ning sünteesi kaudu.

III OSA.
Rahvusvaheliste konfliktide tüübid ja klassifikatsioon.


Rahvusvahelise konflikti mõiste kindlaksmääramine on seotud konflikti tüpoloogia ning klassifitseerimise vajadusega. Rahvusvaheliste konfliktide suur rohkus ja eripära nõuavad diferentseeritud teaduslikku lähenemist. Kuigi need konfliktid on väliselt sarnased või sisemiselt erinevad, on neil ka mingid ühised jooned. Selleks , et mõista õieti neid suhteid ja ühiseid jooni ongi neid vaja tüüpidesse jagada. Nõukogude kirjanduses on rahvusvahelise konflikti teoreetilistele aspektidele probleemile on varem vähe tähelepanu pööratud, siis nüüdseks on ka siin edusamme tehtud. Alljärgnev ongi rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia põhiliste kriteeriumite vaatlus, mis selgitab lääne teoreetikute loodud konfliktide tüpoloogia sisu, keskkonda ja allikaid.

“Konflikti üldteooria” alusel loodud rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia.


Lääne rahvusvaheliste suhete teaduses pööratakse teoreetilistes töödes tüpoloogiseerimise protsessile olulist tähelepanu. Kuid iga teadlane juhindub seejuures omadest kriteeriumitest, mis on konkreetsel juhul sobilikuna tundunud. Selline subjektiivne lähenemine on toonud ilmale suure hulga tüüpe ja klassifikatsioone, mis põhinevad formaalsetel tunnustel ja on ühekülgse iseloomuga. Lääne uurijate tüpoloogiliste süsteemide aluseks on võetud sotsioloog Maks Weberi töö “Ideaalsed tüübid”. Weberi põhiidee taandatakse sellisele arvamusele, et ühiskonnateadustes tüpoloogia ei saa olla põhiliseks tõsiseks ajalooliste uurimuste teoreetiliseks aluseks ja et see jääb parimal juhul faktide formaalseks klassifitseerimise aluseks. Siit tulenebki rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia ja klassifitseerimise protseduuri segiajamise põhjus. K Bouldingi, A Rapopordi, J Galtungi, E Luardi, Q Wrighti, Ch. Lerche, K Holsti jne., kelle tüpoloogia ja klassifikatsiooni skeemide aluseks on pandud juhuslikud, omavahel seostamata teisejärgulised tunnused. Kuid üldiste rahvusvaheliste konfliktide klassifitseerimise ja tüpologiseerimise katseid tehti “konflikti üldteooria” raames, mis oli mõeldud kõigi sotsiaalsete konfliktide ühiste seaduspärasuste väljaselgitamiseks. Nad kontsentreerisid põhitähelepanu konflikti koha väljaselgitamisele kõigi sotsiaalsete konfliktide süsteemis ja teiste konfliktide liikide suhtes.

Üheks levinumaks traditsioonilisemaks sotsiaalse konflikti tüpoloogia kriteeriumiks tunnistatakse sotsiaalse üksuse keskkonda. Sellisel alusel püüdsid konflikte klassifitseerida juba 20 – 30 - el aastatel ameerika sotsioloogid P Sorokin (1889 – 1968) ja E Ross (1886 – 1951), kes lähtusid ideest, et iga sotsiaalse üksuse tüüp omab oma kindlaid parameetreid, struktuuri ja teiste sotsiaalsete üksuste vaheliste vastastikuse tegevuse viise ja seega, konflikti erilist iseloomu. Sel moel asetati konflikti tüpoloogia sõltuvusse sotsiaalsete ühikute tüpoloogiaga. Edasi minekuks tuli alguses selgitada välja kõikvõimalikud sotsiaalsete üksuste liigid, aga hiljem ka nende kõikvõimalikud kombinatsioonid, mille puhul võib tekkida konflikt. Kuna veel puudus üldtunnustatud sotsiaalsete üksuste tüpoloogia, siis tekkis suur hulk erinevaid konfliktide tüpoloogiaid ja klassifikatsioone. Selleks, et kuidagi orienteeruda nendes konfliktis osaleda võivates sotsiaalsete üksuste empiirilistes liikides, tegi Sorokin klassifikatsiooni baasi piiramiseks ettepaneku piirata neid olemuselt antagonistlike ühikutega (erinevalt sotsiaalsete üksuse olemusele) ja sellega seoses tuua välja “isikutevahelised” ja “gruppidevahelised” vastuolud.* (1*”Contemporary Sotciological Theories.” Sorokin P., N.Y., 1928.).

Teise grupi tüpoloogiate väljatöötamise aluseks võtsid selle autorid mitte vähem formaalse – sotsiaalse strukturaalse taseme printsiibi abil klassifitseerimise. S Shase tüpoloogias loetletakse, näiteks, 18 konflikti struktuurset taset, kaasaarvatud konfliktid üksikute isikute, perekondade, erinevate kogukondade (seal hulgas ka riikide vahelised konfliktid), parteid, rassid, sotsiaalsed straadid (kihid), rahvused, kultuurid ja isegi selliste suhete, nagu Ida - Lääs tasemel.* (2*”Road to Agreement.” Chase S., N.Y., 1951.). Samuti klassifitseerib konflikte sotsiaalse struktuuri taseme põhjal R. A. Le-Vine.* (3*”Anthropology and the Study of Conflikt: Introduction.” Le-Vine R. A., - Journal of Conflict Resolution, 1965, vol, V, Nr. 1,).

Lääne teoreetikud on võtnud oma sotsiaalse konflikti tüpoloogia kriteeriumiks struktuur-funktsionaalsed sidemed aga sotsiaalsete üksuste ja struktuuride tüpoloogiat kas ei ole või lahustub see hulgas sotsiaalsete klasside gruppides. Sotsiaalseteks klassideks jagamine on asendatud sotsiaalse stratifikatsiooni teooriaga. Nõnda on see osaliselt kajastunud ka Kennet Evart Bouldingi (s.1910.a - ?)töödes. Kuid sellegi poolest peetakse Bouldingi välja töötatud rahvusvaheliste suhete tüpoloogiat üheks õnnestumaks. Boulding, asunud sotsiaalsete konfliktide tüpoloogiat välja töötama, teeb ettepaneku kohe alguses konflikti poolte kolmeks põhiliseks tüübiks jagamiseks - üksikisik, grupp ja organisatsioon. Teine ja kolmas tüüp erinevad organiseerituse taseme poolest. Grupp – see on “organiseerimatu allkogum suurema kogumi hulgas”; organisatsioon – on “hea struktuuriga ja selgelt määratletud rollide ning ülesehitusega grupp”. Grupp ja organisatsioon koosnevad kollektiivselt tegutsevate isikute kogumist. Konfliktis osalejad võivad kuuluda nii ühe ja sama struktuurse üksuse tüübi hulka, kui ka erinevatesse tüüpidesse (näiteks, grupp grupi vastu, või grupp organisatsiooni vastu). Boulding jagab sotsiaalsed konfliktid sellise tüpoloogia alusel järgmiselt:


1)erinevate isiksuste vaheline konflikt ;

2)piirikonfliktid ruumiliselt eraldatud gruppide vahel;

3)ökoloogilised konfliktid sega-ja ruumiliste gruppide vahel;

4)konfliktid ühesuguste (homogeensete) organisatsioonide vahel, näiteks, riik riigi vastu;

5)konflikt erinevate (heterogeensete) organisatsioonide vahel, näiteks, riik usuühingute vastu;

6)konflikt isiku ja grupi vahel, näiteks, poeg perekonna vastu;

7)konflikt isiku ja organisatsiooni vahel;

8)konflikt grupi ja organisatsiooni vahel.* (4*”Conflict and Defense. A General theory.” Boulding K.,N.Y., 1962.).


Bouldingi arvates peab see abstraktne konflikti tüpoloogia “töötama” igasuguse sotsiaalse konflikti puhul, kuid selle autor möönab, et selliseid spetsiifilisi konflikte , kui majanduslikud, tööstuslikud, rahvusvahelised, ideoloogilised ja eetilised, ei saa täielikult ülalpool toodud konflikti abstraktse tüübi alla tuua. Need on nõnda erinevad, et nende jaoks on vajalik spetsiaalset uuringut ja tuleb välja töötada oma klassifikatsioon. Ja Boulding asuski looma rahvusvahelise konflikti klassifikatsiooni, mis ei ole praktiliselt eelnevate konstruktsioonidega seotud. Ta peab põhilisteks rahvusvahelise konflikti osalisteks sotsiaalseid üksusi, nagu suguharu, põllumajanduslik (feodaalne) ühiskond (kogukond), universaalne maaharijate kogukond, tööstusriik, üliriik ja maailma riik. Esimesed viis ühikute tüüpi vastavad, Bouldingu väitel, ühiskonna ajaloolistele tüüpidele; viimane – maailma riik – ei ole veel ilmunud, kuid see on tehnilise progressi tulemusel, moodustumise järgus.* (7*”Conflict and Defense. A General theory.” Boulding K.,N.Y., 1962.). Selle klassifikatsiooni loomiseks tuli tal lihtsustada rahvusvaheliste suhete struktuuri, väites, et “kahe üliriigi ümber grupeeruvad vähem võimsad tööstusriigid koos kahe-kolme potentsiaalse “üliriigiga” (nende hulgas Hiina, India ja Brasiilia); kuid anakronismidena eksisteerivad feodaalsed riigid ja suguharud kaovad kiiresti majandusliku arengu protsessi käigus.”* (8*Ibid.,). Kui jätta kuues – maailma riik - tüüp arvesse võtmata, siis saab tuua välja mitmed olulisemad rahvusvahelise konflikti liigid, mis on Bouldingul ühendatud kolme üldisemasse kategooriasse. “Võrdsete üksuste” kategooriasse paneb Boulding suguharude, feodaalsete riikide, tööstusriikide ning “üliriikide” vahelised konfliktid; “ebavõrdsete ühikute” konfliktide kategooriasse on pandud suguharu ja feodaalse riigi või feodaalse riigi ja tööstusriigi või tööstusriigi ja “üliriigi” vahelised konfliktid; “lootusetult ebavõrdsete” ühikute konfliktide hulka suguharude ja tööstusriikide või suguharu ja “üliriigi” või feodaalse riigi ja “üliriigi” vahelised konfliktid. . Boulding tuletab oma inimühiskonna ajaloo vaated läänes levinud kontseptsioonide põhjal ja avaldab nendest välja kujunenud ettekujutused raamatus “Kahekümnenda sajandi tähendus”* (9* “The Meaning of the Twentieth Century. The Great Transition.” Boulding K, N.Y., 1965.). Meie aastasada on, Bouldingi arvates, tähistatud teise “suure ülemineku perioodiga” inimkonna ajaloos. Esimene üleminek – “tsiviliseerimatuselt” - “tsiviliseeritusele” , maaharijatest - linnalisteks kogukondadeks oli inimkonnal sooritatud peaaegu viis tuhat aastat tagasi ja sellega kaasnes põllumajanduse intensiivne arendamine ning paikne põllumajandus. Käesoleval ajal, väidab Boulding, elab inimkond üle suurt üleminekut “tsivilisatsioonilt” – “tsivilisatsioonijärgsesse” , sisuliselt tehnoloogia, organiseeritud uuringute ja arengu perioodi. Paljudele lääne teadlastele on iseloomulik püüd tuletada sotsiaalseid üksusi tsivilisatsiooni tüüpidest või kultuuridest. Siin valis Boulding põhiliseks sotsiaalsete tüüpide eristamise kriteeriumiks teaduslik-tehnilise revolutsiooni arengu taseme. Boulding, vaadelnud nimetatud sotsiaalse arengu tüüpide põhilisi seaduspärasusi, tuli järgmistele järeldustele: “Universaalne impeerium on ühe arenguliini arengu kulminatsiooniks; tööstuslik suurriik kujutab endast arengu teise liini esimest staadiumit, mis viib loogiliselt maailma riigile”* (10*”Conflict and Defense. A General Theory.” Boulding K., N. Y., 1962.). See “maailmariik”, mille loomine on võimalik, Bouldingi arvates, vaid imperialistliku integratsiooni, mis haarab kogu rahvusvaheliste suhete süsteemi, tingimustes ja saab, arvatavasti “postindustriaalse” ühiskonna organisatsiooni vormiks. Ta toob esile veel ühe olulise ühiskonna arengu seaduspärasuse, mis seisneb selles, et ühest ajaloolisest sotsiaalse ühiku tüübist üleminekul teise saavad valdavaks sellised konfliktid, mis on tema poolt väljatöötatud tüpoloogia põhjal iseloomulikud “ebavõrdsete” või “lootusetult ebavõrdsetele” pooltele. Millegipärast Boulding oma edasistes uuringutes seda teooriat ei kasuta, vaid loob rahvusvaheliste konfliktide uurimiseks uue kaasaegse rahvusvahelise konflikti üldmudeli. Vaadeldes kahe abstraktse riigi konflikti territooriumi saamiseks, analoogiliselt firmade konkurentsiga turu võitmiseks.

Mõnevõrra hiljem tegi sotsiaalsete konfliktide üldkasutatava tüpoloogia väljatöötamise katse norra sotsioloog J Galtung (endine Oslos asuva maailma probleemide uurimise keskuse juht). Ta arendas Bouldingi välja töötatud abstrageerimise viisi. Konfliktis osalevate tüüpide arvu viis ta miinimumini: tehes ettepaneku, tuua välja vaid kaks konflikti osapoole tüüpi – indiviid ja kollektiivne üksus. Sellele vastavalt sai võimalikuks poolte vaheliste struktuuriliste suhte viimine lihtsa dihhotoomiani: konflikti pooled on kas süsteemi liikmed, või siis, autonoomsed tervikud, milledel tuleb tegutseda üldises keskkonnas. Galtung esitas küllaltki lihtsa sotsiaalsete konfliktide tüpoloogia kava, mis sisaldas vaid nelja konflikti tüüpi. Süsteemis eksisteerivad “indiviidi tasemel”, tema tüpoloogia järgi, “isikusisene” konflikt, aga süsteemide vahel – “isikutevaheline” konflikt; “kollektiivsel tasemel” eristab autor “süsteemi sisest” konflikti, näiteks riigisisest ja “süsteemide vahelist” konflikti, näiteks rahvusvahelist.* (11*«Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.). Skemaatiliselt kujutab ta oma tüpoloogiat järgmisel viisil:

süsteemisisene süsteemidevaheline

konflikt konflikt

individi isikusisene isikute vaheline

tasand
kollektiivne riigisisene riikide vaheline

tasand
70- a. alguses täiendas Galtung seda rahvusvaheliste konfliktide tüpoloogia skeemi sümeetria ja asümeetria printsiipidega, mis väljendavad selle struktuuri erinevusi. Galtungi poolt välja toodud viis põhilist konfliktide tüüpi on võimalik esitada järgmises skeemis:* (12*«Some Imlications for Development, Conflikt and Peace Theory.» Galtung J. – Peace Research in Japan, 1970. Tokyo, 1971.).

tüübid


horisontaalsed ülalseisvad ülalseisvate blokkide vahel I

või sümeetrilised vastu


alamalseisvad alamalseisvate bloki sees II

vastu blokkide vahel III

vertikaalne ülalseisvad alamseisvate bloki sees IV

asümeetrilised vastu blokkide vahel V



“Rahu probleemide uurimise” juhtiva esindajana pöörab Galtung tähelepanu konfliktide lahendamise probleemidele, millised ta seostab enda poolt väljaselgitatud rahvusvaheliste konfliktide struktuursete iseärasustega. Pooled esimese tüübi konfliktides, nagu selgitab autor, omavad märkimisväärset autonoomiat ja ise juhivad konflikti. Sel juhul on “strateegiline analüüs”, Galtungi arvates, eriti sobivaks poolte konfliktis käitumise uurimise instrumendiks. Selles on veenvaks näiteks konflikt suurte Ida ja Lääne suurriikide vahel, mille pooled suurepäraselt mõistavad, milleni nad püüdlevad ja konflikt seisneb selgelt ja täpselt väljendatud väärtushinnangutes. Teise tüübi konfliktid tunduvalt erinevad esimese tüübi konfliktidest selle poolest, et nende juhtimine toimub tihti mingi suurriigi sekkumise tingimustes. Sellist rolli mängisid, näiteks, Ühendriigid Salvadori ja Honduurase vahelise konflikti ajal. Kolmanda tüübi konfliktid nõuavad samuti suurriikide teatud sekkumist, mida nad teostavad selleks, et mitte lubada ühe, või teise konflikti laienemist, mis ei kujuta küll endast suurriikidele erilist ohtu ja mida nad juhivad tasemel, mis ei küündi esimese tüübi konfliktideni. Näitena sobivad suurriikide püüded hoida laienemast Lähis-Ida konflikti ja endise prantsuse Indo-hiina kokkulepete sõlmimine Genfis. Juhtimise vaatevinklist pakuvad Galtungile huvi neljanda ja viienda tüübi konfliktid. Asümmeetrilised konfliktid nõuavad sümmeetrilistest konfliktidest erinevaid analüüsi meetodeid. Konflikti üldteooria peab, Galtungi arvates, sisaldama ka “asümmeetriliste konfliktide juhtimise” teooriat. Selles tüpoloogias, mis baseerub struktuur-funktsionaalsel rahvusvaheliste konfliktide käsitlusel, kajastuvad ka põhilised lääne rahvusvaheliste suhete teaduse poliitilised kontseptsioonid. Selles leidsid kajastust “strateegilise analüüsi”(“kahe üliriigi”, “Lääs ja Ida” globaalne vastasseis ja “piiratud sõdade” kontseptsioonid) koolkonna kontseptsioonid ja “konventsionaalsete konfliktide” teooria (sisekonfliktid koos välise sekkumisega) ja “lokaalsete” konfliktide ning nende juhtimise kontseptsioon ja lõpuks, “rikka Põhja” ja “vaese Lõuna” vahelise konflikti kontseptsioon (asümmeetrilised konfliktid). Kuna asümmeetrilised konfliktid on tänapäeval saanud suure leviku, siis Galtung kuulutab selle käesoleva aja põhiliseks vasturääkivuseks Põhja kõrgtehnoloogiliste tööstusriikide (mille hulka oli võetud ka NL ja Ida-Euroopa sots. riigid) ühel pool ja Lõuna arengumaad – teisel pool. Nii tunnistab Galtung ka kontseptsiooni, milles väidetakse, et arengumaad ei muuda mitte ainult rahvusvaheliste suhete struktuuri, vaid ka rahvusvaheliste suhete süsteemi, sest loovad maailmapoliitikas uue vasturääkivuste telje: “Põhi” ja “Lõuna” (lisaks juba väljakujunenud telje– “Ida” ja “Lääs”). Keerukas vastuolude kompleks, mis on seotud “kolmandate” maadega ei loo aga rahvusvaheliste suhete süsteemis kolmandat poolust, vaid on seotud nende arengu eripäradega. Lääne rahvusvaheliste suhteid uurivad teadlased ei ole rahul loodud sotsiaalsete konfliktide tüpoloogiatega, mis veel täielikult ei vasta selles osalejate olemusele. Ebaedu seostatakse kõigepealt üldtunnustatud korraliku sotsiaalse üksuse tüpoloogia puudumisega, mille olemust peetakse tähtsaimaks konflikti iseloomu määravaks muutujaks. Kuid vaatamata selle muutuja tähtsat rolli, ei pea paljud teadlased konfliktis osalevate subjektide olemust fundamentaalseks baasiks, et selle alusel konflikte tüüpideks jagada ja peavad hulga olulisemateks muutujateks selliseid, nagu “sotsiaal-integratiivse” või “deintegratiivse ” iseloomuga konflikti“, konfliktse olukorra “loogilist struktuuri”, intensiivsust, konflikti reguleerimise võimalikust jne.. Aga ka need teadlased, kes jäävad oma tüpoloogia (mis lähtub poolte olemusest) juurde, on tihti sunnitud võtma kasutusele lisa klassifikatsioone, mis põhinevad real teistel kriteeriumitel. Näiteks eristab Boulding, lisaks põhilistele konflikti tüüpidele, ka “majanduslikke” või “probleemseid” konflikte; “ühistegevuse” konflikte, või “Richardsoni protsesse” ja “sisekonflikte”. Nad eristavad neid konflikte kooskõlas nende erineva psühholoogilise ja behaviouristliku dünaamikaga.* (13*”Conflict and Defense. A General Theory.” Boulding K., N. Y., 1962.). Psühholoogilised ja behaviouristlikud konflikti iseloomustused olid aluseks A Rapoporti tüpoloogiale, mis on avaldatud ta raamatus “Võitlus, mängud ja debatid”* (14*”Fights, Games and Debates.” Rapoport A., Ann-Arbor, 1960.). Toetades sotsiaalse konflikti “üldise teooria” loomist (hiljem muutus ta selle suhtes skeptilisemaks), Rapoport argumenteeris oma seisukohta sellise väitega, et see teooria võiks üldistada erinevates inimteadmiste valdkondades väljatöötatud rahvusvahelise konflikti uurimise lähenemiseviise ja anda teatud “konfliktsete juhtumite analüüsi vaimseid instrumente”. Rapoport arvab, et konflikti võib vaadelda erinevalt: kirjeldavalt, nagu ajaloos või kirjanduses; või nagu eepost, moraalse heakskiidu või hukkamõistu positsioonilt, või nagu patsifistlikku religiooni; alandlikkust, nagu tragöödias. Sõjateadus tegeleb põhiliselt relvastatud konfliktide strateegiaga. Nii on kõik need käsitlused sedavõrd erinevad, et ei kattu mingilgi määral. Kuid Rapoport ei loobu tüpoloogia loomise katsetest. K Fingi arvates ei ole Rapopordi väljatöötatud konflikti tüübid konflikti empiirilised klassid, kui nähtused, vaid nad on ennem ideaalsed tüübid, mis kujutavad endast kolme erinevat kogumit ettekujutusi konfliktsete juhtumite struktuurist ja dünaamikast.* (16* «Some Conceptional Diffikulties in the Theory of Social Conflict.» Fink K.,- The Journal of Conflikt Resolution, 1968, vol. XII, Nr. 4.). Need kolm konflikti tüüpi on ka Rapopordi raamatu nimes – «võitlus», «mängud» ja «vaidlused». Õppides tundma esimest konflikti, pöördub ta agressiooni psühholoogiliste teooriate poole ja kasutades masside käitumise «sotsiaalse füüsika» mudelit. Ta toob näidetena L Richardsoni võidurelvastumise mudeleid, tüli «mitte elu, vaid surma peale», «sõjardi vaimu epideemia» aga samuti «sotsiaalse ekspluateerimise» majanduslikke mudeleid ja igasuguseid biomatemaatilisi ökoloogilise konkurentsi (võitlus ellujäämise eest) teooriaid. «Mängude» analüüsi tehakse ratsionaalsete otsuste matemaatiliste või mängude teooriate alusel. «Debattide» uurimine, nii nagu Rapoport väidab, baseerub Pavlovi, Freudi ja Rogera õpetustel. Rapopordi esitatud tüploogiate alusel väljaselgitatud konfliktide iseloomustused võib esitada järgneva skeemina.

VÕITLUS MÄNGUD DEBATID


Konflikti alus, vasatastikuline hirm, poolte vaheline kokkulepe eriarvamused poolte

või lähtepunkt või riikidevaheline võidelda vastastikku sobimatute vahel põhilises ja

vaen eesmärkide eest teatud piiravate olulises küsimuses

reeglite raames; mitte võitlemise (faktid) ja pidamise

kokkulepe, kui tulemus on ette (väärtused), näiteks

teada maailmavaate

erinevus
Oponendi «vaenlane», keda ratsionaalselt mõtlev eksiv või ekslev

vastuvõtt on vaja hävitada, «partner» oponent, keda on vaja

ajada välja ümbrusest «oma usku pöörata»

(keskkonnast),isoleerida või veenmisega

muuta ta

maailmavaadet


Poolte vastase hävitamine, purustamine, võit mängus oponendi või kellegi

püüdlused allutamine või isoleerimine jälgija veenmine

Vastastikuline ebaratsionaalsete mängu käigus pooled suuline ühistegevus,

tegutsemine tegude või vastutegude teevad koostööd; milles pooled

seeria (kaklus, ähvardamised, tegevus on valitud kooskõlas vahetavad

vägivald jne.) mingite arvestuste arvatava asjakäiguga; argumente.

ja strateegiliste kavatsuste strateegiline loogika;

puudumine mäng lõppeb, kui tulemus

on mõlemale poolele ilmselge

See, Rapopordi sotsiaalsete konfliktide tüpoloogia käsitlus, mis sisaldab metodoloogilisi printsiipe, said rahvusvahelise konflikti keskkonna, struktuuri ja arengudünaamika uurimise aluseks. Näiteks tuntud ameerika Harvardi ülikooli professor K Deutsch võttis selle Rapopordi skeemi ühes oma töös täielikult üle.* (17*«The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968.). Rapopordi tüpoloogia vastab enim sellele teadusharu poolt esitatud tüpoloogilise protseduuri nõuetele (nõnda, nagu need olid M Weberi poolt formuleeritud) ja see lubab teatud moel korrastada konflikti struktuuri mõningaid omadusi ja poolte käitumist erinevates konfliktsetes olukordades. Rapoport arvab, et kui võtta oma töö ülesandeks eksisteerivate sõja instituutide uurimise, siis tuleb loobuda valikulisest «sõja põhjuste» otsimistest ja eelistada täpselt firmuleeritud hüpoteesi, näiteks hüpoteesi, mille järgi on suurriikide vaheline sõda normaalne sõja institutsioonide funktsioneerimine, aga mitte kõrvalekalle...* (18*«Can Peace Research be Applied?» Rapoport A. – The Journal of Conflict Resolution, 1970, vol.XIV, Nr. 12.). Muidugi, kui reastada fakte, mis on uurimisel saadud, printsiibil «kuna?», «kus?», «millised?» aitab ka see viis materjali üldistada.


Rahvusvaheliste konfliktide klassifitseerimine
Lääne kirjanduses ei ole selget eraldusjoont konfliktide tüpoloogia ja klassifikatsiooni mõiste vahel. Enamlevinud on arvamus, et tüpoloogia luuakse töödes, mis pretendeerivad teaduse üldmetodoloogiliste aluste käsitlusele ja mille nimi on sarnane: «konflikti üldteooria» jne. Selliseid tüpoloogiaid on loonud K Boulding, J Galtung, A Rapoport jne. Rahvusvaheline konflikt on sellistes töödes tüpoloogiliselt võrdne teiste sotsiaalsete konfliktidega ja jäetud ilma poliitilisest sisust (ususõdade aeg on vist möödas?). Klassifikatsioone loovad teadlased, kes uurivad vahetult rahvusvahelisi konflikte. Nende autorite keskel, sõltumata sellest, kas nad ennast «konflikti üldteooria» pooldajateks peavad, üldised tüpoloogiad ei ole erilist tunnustust pälvinud., kuid tüpologiseerimise protseduur, kui selline teatud uurimistulemuste üldistamise viis, on nende poolt kasutatav rahvusvaheliste konfliktide klassifikatsioonide näol. Kuigi tüpoloogiate ja klassifikatsioonide on sarnased protseduuriliselt, siiski väljendavad nad erinevat üldistustaset ja vaid analüüsimisel võib neid mõisteid erinevalt vaadelda. Kuid ei tohi sattuda segadusse, kui osas, milles käsitletakse klassifikatsiooni skeeme, on need autorite poolt tüpoloogiateks nimetatud, sest sellistel juhtudel on need mõisted autorite poolt kasutatud ülalmainitud põhjusel vastastikku asendatavalt. Teaduslik klassifitseerimine – on eelkõige sisuline, objektiivselt paindlik kvalifitseerimine, mis väldib juhuslikust ja subjektivismi. Sellised klassifikatsioonid sisaldavad teadmisi objektidest: objekti koha põhjal, mida ta skeemis omab, võib hinnata selle põhilisi omadusi ja iseloomu. Formaalsed klassifitseerimised on uurimisel hädavajalikud. Sõltuvalt iga uurimuse praktilisest eesmärgist on vajalik teha rahvusvahelise konflikti poolte olemuse klassifitseerimine nende subjektide tegevussfääri, vahendite, nende või teiste kopnfliktide tüüpide ja sõjategevuse intensiivsuse, «legitiimsuse» , rahvusvahelisi suhte süsteemi mõju tagajärgedele selle üksikute subjektidele ja tervikuna ning teistest rohketest konflikti lahendamise viisidest.* (21*«A Study of War; Changes in the Conception of War.» Wright Q. – American Journal of International Law, 1924, vol. 18.;«How Hostilites Have Ended.» Wright Q. – The Annals of the American Academy of Social and Political Sciance, 1970. Nov., vol.392.;«Societal Approaches to the Study of War.» Haas M. – Journal of Peace Research, 1965, Nr. 4.;. «Enemies in Politics.» Finlay D., Holsti O., Fagen R., Chi., 1967.).



Do'stlaringiz bilan baham:
1   ...   4   5   6   7   8   9   10   11   12


Ma'lumotlar bazasi mualliflik huquqi bilan himoyalangan ©hozir.org 2019
ma'muriyatiga murojaat qiling

    Bosh sahifa