Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus

I Jagu.
Teoreetiline ettekujutus konflikti juhtimisest.
Nagu oli juba tähendatud, algas rahvusvaheliste suhete ja konfliktide «juhtimisbuum» juba 60 –a. alguses ja see jätkub, kuigi rõhud on ajapikku kohti vahetanud. Konflikti juhtimise üldteoreetilise skeemi loomise kavaga tuli välja Norra politoloog J Galtung. Konflikti juhtimine on tema arvates «oskus hoida konflikte ja selle maksumust allpoolseda taset, mille ületamine ohustaks süsteemi».* («Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.).Konflikti lahendamise protsess kujutab endast, autori arvates, juhtimise ühte aspekti. Teise aspektina oleks võetav «käitumise kontroll», mis eeldab igasuguste reeglite eksisteerimist (kaasaarvatud rahvusvahelised õigusnormid) konflikti osaliste suhetes, millised reguleerivad konflikti kulgu, piiravad selle mastaapi, võitlusvahendeid ja osavõtjate arvu. Kuid «käitumise kontroll» ei eelda iseenesest konflikti lõppemist, vaid see võib soodustada selle lõputut jätkumist. Galtung vaatleb sellisel moel juhitavat konflikti, kui üht selle süsteemi funktsionaalse tähtsusega «väärtustest». Kuid kõik oma konflikti juhtimisalased otsingud koondas ta juhtimise vaatevinklist vaadates: konflikti lahendamise mehanismide uurimisele. Tema ettekujutuste põhimikuks olid struktualismi ja sotsiaalse behaviurismi metodoloogilised printsiibid. Täpsemalt, ta kasutab geneetilise struktualismi põhilisi ideid, mis eeldavad konflikti struktuuri uurimist selle arenguga seoses. Vaadeldes koflikti lahendamist kui «protsessi, mille tulemusena süsteem liigub sellisesse uude seisundisse, milles tal ei ole enam kahte, või enamat kokkusobimatut eesmärki»* (2*Ibid). Galtung piirdub vaid konflikti väliste vormide, kui süsteemi arengu, uurimisega. Galtungi lähenemine kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide lahendamise põhimeetodite ja vahendite peegeldab patsifismi, mis väljendub tema püüdes, luua selliseid konflikti lahendamise mehanisme, mis oleksid «sõjale vastavaks funktsionaalseks ekvivalendiks» ja teiselt poolt – konfliktide rahumeelse lahendamise vahendiks, kasutades selleks «jõu positsioonilt» poliitikat. Galtung, võtnud eesmärgiks uurida konflikti lahendamise mehanismi, pöördub tema vaatevinklist lähtudes «klassikalise», sellise mehanismi näite poole – «juhitava sõjapidamiseni», mis päästab konflikti osalised sattumast rahvusvaheliste suhete süsteemile ohtlikku «totaalsesse sõtta». «Printsiibilt, - kirjutab ta – on iga sõjapidamise vorm, peale Hobbesi sõdade, «kõik kõikide vastu», on reguleeritav (juhitav) sõda. Igat juhitavat sõda võib vaadelda, kui lahenduse mehanismi, kuivõrd see määrab kindlaks võitja, korraldab väärtuste ümberjagamise (siis see, mis on võitja poolt saadud, kuulub talle ja see, mis võidetu kaotab, on temale kaotuse eest karistuseks) ja viib vahest ka ajutise, konflikti lahenduseni – kapitulatsioonini.* (4*Ibid). Selle lähenemise universaalsuseisneb selles, et sõltumata konflikti lahendamise sõjaliste või mittesõjaliste meetodite kvalitatiivsest erinevusest, peab konflikti lahendamise protsessi struktuur jääma muutumatuks. igasugune konflikti lahendamiseks käimalükatud või kokkutõmmatud mehanism kujutab endast, Galtungi arvates, struktuuri, mis koosneb kolmest põhikomponendist: «lahendamise mehanismist», «jaotamise mehanismi» ja «lõpetamise mehanismi». «Konflikti laendada», - kirjutab Galtung ,- tähendab: 1)otsustada, kes on võitja ja kes on võidetu, kuidas jagada võidetud väärtused; 2)teostada nende väärtuste jaotamine; 3)tulla lõppjäreldusele, et konflikt on täielikult ammendatud.»* (5*«The Middle East and the Theory of Conflict.» Galtung J. – Journal of Peace Research, 1971, Nr. 3 – 4.). Galtung tunnistab, et kaasaegses maailmas ei saa sõjad enam olla riikidevahelliste konfliktide lahendamise efektiivseteks vahenditeks, kuna on kasvanud oht, et need kavavad üle tuumasõjaks, ning see seab ohtu kogu rahvusvaheliste suhete süsteemi ja inimkonna eksisteerimise. Galtungi arvates võib kaasaegseid rahvusvahelisi konflikte lahendada kolme komponenti omava mehanismi kaudu: konfliktsete poolte esindajate avalikud debatid, mis on ülekantud ülemaailmsel televisioonikanalil; normide koodeks, mis reguleerib debattide läbiviimist; hääletamisest võtab osa kogu maa elanikond, kasutades selleks moodsat tehnoloogiat.* (7*(«Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.). Seevastu ameerika konflikte uuriva teadlase Kennet Evart Bouldingi (s.1910 Liverpoolis - sotsioloog, majandusteadlane, kirjanik ja üldiste süsteemide teooria teoreetik) ettekujutustes on konflikti dünaamika võrreldav sõja ja rahu seisundi tsüklilise vaheldumisega. Tõmmates paraleele temale tuttavast majanduse valdkonnast, toob autor otse firmade konkurentsivõitluse seadused, otse üle rahvusvahelistesse suhetesse. Antud juhul toob ta paraleelle tsükliga «depressioon – buum» firmade konkurentsivõitluse käigus ja tsükliga «sõda – rahu (diplomaatia)» suhete arengus riikide vahel rahvusvahelisel areenil. Kui arvestada, et Boulding mõistab rahu seisundi või diplomaatia all «varjatud konfliktset süsteemi», mil on sõjaoht alati ähvardamas ja kus sündmused liiguvad sellise piirini, mil olukord läheb üle «avatud konfliktsesse süsteemi»* (9*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.), siis ei ole raske märgata, et rahvusvaheliste suhete süsteemi arengut tervikuna vaatleb ta kui liikumist ühest tsüklist teise ühe tasandi suletud ringis, nagu ühtne, aga mis peamine – ühesuunaline, lõppkokkuvõttes ühetähenduslik konfliktne protsess. Boulding tuleb siin fataalsele järeldusele, et «konfliktid on pidevalt taastoodetavad»* (10*Ibid). Sellise süsteemi puhul on rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel ajutine, üleminekuline iseloom. Seega ei saa Bouldingi puhul rahvusvahelistes suhetes üldsegi rääkida relvastatud konfliktide likvideerimisest ja parimal juhul saab rääkida konfliktse olukorra juhtimisest, kuna rahvusvahelisel areenil on «konflikti vallapäästmine ja ülalhoidmine tihti selle osapoolte sihiliku tegevuse tulemus».*«Introduction to the Special Rewiew of Conflict Resolution.» Boulding K ., - The Journal of Conflict Resolution, 1968, vol. XII, Nr.4.). Pealesõjajärgsetest suurima, Vietnami konflikti, reguleerimine on sellise «kriisi juhtimise» näiteks sobiv. Algusest peale räägiti (Nicon) USA-s, et eesmärgiks on «rahumeelse reguleerimise saavutamine Lõuna Vietnamis vietnamlaste endi poolt»*.(12* «United States Foreign Policy for the 1970ś. The Emerging Structure of Peace.» A Report to the Congress by Richard Nixon, President of the United States, February 1972. Wash., 1972.). Kuid «jõupositsioon» tundus hea olevat ja algul ei püütudki rahu leida. Käsikäes Pariisis toimuvate «vietnamiseerimise» läbirääkimistega toimus Vietnami probleeemi sõjalis-poliitiline lahendamine. Nagu USA teadlane Ch Lockhart tunnistas, oli Vietnami probleem algselt poliitiline ja mitte sõjaline.USA-le aga näis, et asi on puhtalt sõjaline, osaliselt «külma sõja» osalt «kommunistliku agressiooni» ja «ülestõusnud sõjaväelaste» sünnitatud ning ameeriklased tulid sinna «korda looma»* (13*«Bargaining in International Conflikts.» Loskhart Ch., N.Y., 1979.). Seepärast eelistati USA poolt probleemi sõjalist lahendamist. Kuid hiljem, 1972.a. asuti rahu sõlmimiseks tõsiseid läbirääkimisi pidama ja 27. jaanuaril 1973.a. kirjutasid nelja riigi esindajad alla Vietnami sõja lõpetamise ja rahu taastamise Kokkuleppele.

Kuid «kriisi juhtimise» poliitika Lähis-Idas ei ole lõpule jõudnud ning kestab edasi, olles mõnda aega lihtsalt muude «aktuaalsete» sündmuste varju jäänud. Toon mõned näited konfliktidest ja nende probleemidest Lähis–Idas. Selle (USA) poliitika sisuks, O Youngi hinnangul, olid «meetmed, mis ettevõetud selliste sündmuste, mis võiksid viia kontrolli alt väljunute suuremastaabiliste ebasoovitavate sõjaliste aktsioonideni, võimaliku toimumise tõenäolisuse vähendamiseks.»* (15*«The Intermediaries. Third Parties in International Crises.» Young O., Princeton, 1967.). «1973.a. Oktoobrisõda» tõi Lähis-Idas uue olukorra.* (16*Üheks selle sõja õppetunniks oli N Safrani, ameerika teadlase, väitel «uue arabia solidaarsuse ilmumine», millist eelmise, 1967.a. sõja ajal ei olnud. Teiseks,veel olulisemaks, oli araablastel «nafta relva» kasutamine. vt. «The Arab-Isreali Conflict.» Moore J. (ed) Readings and Documents. Princeton, 1977.). Ning USA pidi võtma kasutusele uue taktika, ning toetama probleemi poliitilise lahendamise mehhanismi loomist. Selliseks mehhanismiks, mille aluseks sai ÜRO julgeolekunõukogu otsus NR- 338 21 okt. 1973.a., mille kava oli USA ja NL ühistööna ettevalmistatud, sai Lähis-Ida rahukonverents. See töötas Genfis. Kasutati «süstik diplomaatiat»( H Kissinger) ja «samm sammu järel» taktikat. «Sepaaratrahu», «rahuleping» Iisreali ja Egiptuse vahel 1979.a.

Konflikti käigus võib osalevateriikide huvitatuse tase muutuda, või osalejate eneste hulk muutuda või vahetuda.
II Jagu
Konfliktide ja kriiside lahendamise viisid ja vahendid.
Rahvusvaheliste konfliktide juhtimise ja nende lahendamise küsimus võeti uuringu asjaks Londoni ülikooli konflikti uurimise keskuse kolledzis. See keskus, mida juhib inglise teadlane J Burton, loodi 1966.a. Selle tööst võtsid osa ka ameerika rahvusvahelise suhete spetsialistid Ch Oldger, G Kelman, R Nort.(?). Selle teaduskeskuse tööd olid üldistatud ühes J Burtoni töös.* (1*«Conflict and Communication. The Use of Controlled Communication in International Relations.» Burton J.,L.,1969.). Selleks, et illustreerida esitatavat konfliktide lahendamise tehnikat, toob näiteks Küprose konflikti ja selle venima hakanud reguleerimise ajaloo. Konfliktis osalevate türgi ja kreeka kogukonnale lisaks osalesid konfliktis Türgi ja Kreeka riik, olles põhilised osalised konfliktis ja asjast olid ka huvitatud USA, Inglismaa, sõjaline organisatsioon NATO jne. Teisalt ka NL. Kokkuvõttes kujunes see kahe «üliriigi» konkurentsivõistluseks. Alguses püüti konflikti reguleerida ÜRO Julgeolekunõukogu 4. märtsi 1964.a. otsusega. Burton selgitab ebaedu sellega, et otsus oli tehtud «traditsioonilise arvestusega», et konflikt on kahe huvidegrupi vahel, sõltumata selles osalevate riikide arvust (üks riikide-ja huvidegrupp oli kreeklaste kogukonna poolt ja teine türgi kogukonna poolt). Aga kuna igal osalisel olid omad huvid, mis ei langenud teiste osaliste huvidega kokku, ükskõik millise kogukonna poolt ta ka ei olnud, siis selline lähenemine ei saa, Burtoni arvates,viia konflikti lahendamiseni. Heal juhul võib selle alusel saavutada reguleerimist struktuuri kõrgematel tasemetel (näiteks, suurriikide tasemel). Kuid selline reguleerimine ei vii peaegu kunagi konflikti lahendamiseni vahetult osalevate poolte tasemel, antud olukorras, kahe kogukonna vahel. See hinnang on tehtud konflikti struktuuri analüüsides. Burtoni arvates oleks tulnud antud konflikti lahendada kõige madalamal – türgi ja kreeka kogukonna tasemel, kelle lahkelisid on võimalik seletada lihtsa «arusaamatusega», teineteise ebaõige mõistmisega, rahvuslike eelarvamustega ja samuti poolte ebarealistlike ootustega konflikti kaasatud teiste riikide poliitika suhtes. Burton väitis, et konflikti lahendamist aitab kergendada ettevalmistust omavate spetsialistide organiseeritud ja nende kontrolli all läbiviidudpoolte esindajate diskusioon, mille käigus nad võivad välja selgitada oma vigu ning taastada rikutud sidemeid. Lahendamise edu sõltub suuresti, Burtoni arvates, mainitud spetsialistide ettevalmistuse tasemest ja kogemustest, nende sõltumatusest direktiividest ja piirangutest. Nad on sõltumatud ka rahvusvahelistest organisatsioonidest, ÜRO-st.* (2*Ibid). Konflikti lahendamine on sel moel spetsialiseeritud tehnika, mille Burton nimetab «kontrollitavaks kommunikatsiooniks». Burton soovitab peale konflikti alama taseme poolte vahelise kommunikatsiooni loomist ja vaidlusaluste probleemide lahendamist asuda edasi järgmiste küsimuste lahendamisele, mis puutuvad konflikti poolte teise struktuuri tasemesse jne. «Nagu reegliks, - arutleb Burton, - tekivad igal järgmisel tasemel vaidlused kokkuleppete vallas, mis tehtud eelmisel tasemel, kuid neid oleks olnud lihtsam lahendada, kui vaid neid ei tehtaks keerukaks lisaprobleemidega.»: Küprose konflikti tehakse keerukaks, Burtoni arvates, selliste probleemidega nagu kaitse huvid ning Kreeka ja Türgi valitsuse traditsioonilise prestiizi kaalutlused, ning samuti Inglise, USA ja Nõukogude Liidu globaalse strateegia huvid. Kuid need probleemid oleksid võinud olla lahendatud poolte esindajate vahel läbiviidud diskussioonil. See on lihtsustatud käsitlus. Kogu rõhk pannakse laialdaste eriarvamuste lahendamisele. Kuid praktiliselt kõik katsed probleemi «lokaalsel» tasemel lahendada jäid edutuks. Asja juured peituvad Türgi ja Kreeka suhete ajaloos, mida sättis Inglismaa. Kuna Kprose saarele omistati NATO poolt sõjalis-strateegilist tähtsust, siis oli see organisatsioon huvitatud konflikti lõpetamisest ja selle nõukogus töötati välja 1957 –1958.a. kompromissi alus kolme asjast huvitatud poole kokkuleppe saavutasmiseks. Inglismaa oli siis sunnitud Küprosele sõltumatuse andmisega, Kõpros – loobus pretensioonist saarele ja Türgi – selle saare tükeldamise nõudmisest. Need sätted olidki zürich-londoni kokkulepete aluseks, mis sõlmiti 1959.a. Inglismaa, Kreeka ja Türgi vahel ning allkirjastati Küprose kreeklaste ja türklaste kogukonna liidrite poolt. * (3* Selle kokkuleppe määruste alusel säilitas Inglismaa «igaveseks ajaks» sellel saarel oma sõjaväebaasid. Küprose Vabariik aga sidus end Kreeka ja Türgi sõjalise liiduga, kes said õiguse oma vägede paigutamiseks Küprose saarele. Inglismaa, Kreeka ja Türgi kuulutasid end Küprose Vabariigi sõltumatuse «garanteerijateks». Küprosele iseseisvuse andmisele 1960.a.,zürich-londoni kokkulepete alusel, kaasnes rida tingimusi, mis selle noore vabariigi sõltumatust ja suveräniteeti piirasid ja andsid NATO-le sõnaõiguse saare siseasjadesse sekkumiseks. * (3* Selle kokkuleppe määruste alusel säilitas Inglismaa «igaveseks ajaks» sellel saarel oma sõjaväebaasid. Küprose Vabariik aga sidus end Kreeka ja Türgi sõjalise liiduga, kes said õiguse oma vägede paigutamiseks Küprose saarele. Inglismaa, Kreeka ja Türgi kuulutasid end Küprose Vabariigi sõltumatuse «garanteerijateks.»). Küprose konstitutsioon, mille aluseks olid mainitud kokkulepped, sisaldas kahe kogukonna vastuolu. Kuid sündmused, mis toimusid 1963.a. kui ekstremistid provotseerisid kahe kogukonnavahelise relvastatud kokkupõrke, tingisid NATO vägede sekkumisele, et lepitada pooli.* (4* USA ja Inglismaa nõudsid «ajutise meetmena» NATO relvajõudude paigutamist Küprosele ja et Londonis luuaks «rahvusvaheline komitee», mis sisuliselt oleks asendanud Küprose seaduslikku valitsust, kuid viimane pöördus ÜRO Julgeolekunõukogu poole, et see võtaks meetmeid , et Küpros säilitaks sõltumatuse ja terviklikkuse.). Lepituse saamiseks esitasid ameeriklased «Atsesoni plaani» * (5*Plaani mõtteks oli Küprose Kreekaga ühendamine, peale põhja Küprose osa, mis pidi Türgi sõjaväebaasi all jääma. Selline plaan pani Küprose täielikult NATO kontrolli alla. Juba 1967.a. tegid ameeriklased uue kriisi reguleerimise kava «Astarp» * (6*»Välk», mis lühidalt tähendas relvastatud riigipöörde abil uue «mõjutatava» valitsuse ametisse panekut, mis oleks toetanud Küprose jagamist kaheks.). 1974 –1975.a. toimuski kriis ja võimule saidki putsistid, kes vaid nädala said ametis olla. Sel ajal viisid Türklased oma väed saarele ja okupeerisid sellest 40%, mis oli 70% viljakast pinnast. Kuid peale seda toimus Kreekas riigipööre ja võimule tulid mõõdukad-liberaalid, Karamanlisiga eesotsas, kes ei toetanud Küprose putsiste. Uus valitsus, kes ei olnud nõus NATO ja Türgi tegevusega Küprose kriisi ajal, teatas 1974.a Kreeka väljumisest NATO-st. See tegi paljud riigid ärevaks ja eriti USA, kes oli sunnitud diplomaatilisel teel Türgi ja Kreeka vahelist sõjalist konflikti ohjama. Küprose küsimus oli pidevalt ÜRO Julgeolekunõukogus arutusel ja põhiliselt soovitati kõikide riikide vägede väljaviimist ning rahvusvahelist lepituskonverentsi. Kumbki pool esitas oma probleemi lahenduse kava.* (10* Kreeka esitatud kavas peeti Küprose riigi ülesehituse põhiprintsiibiks Küprose terviklikust ja jagamatust; terve Küprose või selle osa separaatlikku liitmist teise riigiga peeti täiesti vastuvõetamatuks. Küprose konstitutsioon peab ettenägema föderatiivse riigi loomist; kummagi kogukonna esindajate arv peab föderaalorganites olema selle liikmete hulgale proportsionaalselt vastav; territooriumi suurus, millel peab asuma küprose-türklaste administratsiooni võimkond Küprose Föderatiivses Vabariigis ei tohi ületada kogu saare territooriumist 20%. Need ettepanekud näevad ette tugevat keskvalitsust, mis suudab hoida saare terviklikust. Ta peab tegelema kaitse-, välispoliitika küsimustega, jälgima sadamate kasutamist ning tegelema raha ja immigratsioonipoliitikaga.

Türgi esitas oma kava. Luua tuleks kahest sõltumatust riigist koosnev nõrga keskvalitsusega föderatsioon, mille valitsuses on mõlemal riigil võrdne esindatus. Kumbgi selle föderatsiooni riik juhib ise oma siseasju. Sisuliselt soovitakse luua kahe geograafilise rajooni kaks võrdõiguslikku administratsiooni.). Sellistele vastuolulistele kavadele ei saa loota, kui soovitakse läbirääkimistel läbimurret savutada. Omapoolse kriis lahenduse kava esitas P Vanezis, milles oli oluline roll suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate rahvusvahelistel läbirääkimistel. Sihiks aga pidi olema saare ühtsuse ning etniliste gruppide võrdõiguslikuse tagamine.* (11*»Cyprus. The Unifished Agony.» Vanezis P., L., 1977.).

Küprose kriisi peab J Burton «tüüpiliseks». Kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide põhjused peituvad, Burtoni arvates, lokaalsel tasemel «koostegevuse» puudumises, mille taastamine võimaldab konflikti lahendamist. Nimelt lokaalsel tasemel on «koostegevus» kõige mitmekülgsem, tihedam ning püsivam, mis kõik koos moodustavad süsteemi. Iga konflikt aga sisaldab erinevaid konfliktsete suhete süsteeme. Kuid kõrgemal tasemel püütav konflikti reguleerimise katse, mis on lokaase taseme pooltele peale sunnitud, ei vii peaegu kunagi «koostegevusele» alamal tasemel, mis on konflikti lahendamiseks hädavajalik, arvab Burton. Nii ei lõpetanud Genfis 1954.a. tehtud kokkulepped konflikti Indohiinas, mis 60.-el. a. uuesti lõkkele lõi. Samal ajal on konflikti lahendamine võimalik «protseduuridega», mis täielikult lõhuvad endised koostegevuse suhted ja viivad uute «koostegevuste» süsteemideni.* (13*«Conflict and Communication. The Use of Controlled Communication in International Relations.» Burton J.,L.,1969.). Burton nimetab selliseks protseduuriks ühe poole purustamist lokaalsel konflikti tasemel. Ainult sel juhul võib kõrgemalt poolt dikteeritud reguleerimine viia konflikti lahendamiseni. Selliselt lahendati konflikt Koreas. Vietnami sõda aga oli konflikti teistmoodi lahenduse näiteks. Lääne teadlased pakuvad välja veel ka selliseid konflikti lahendamise variante: «aktiivse konflikti peatamine»* (15*«Violent Conflict Resolution and the Loser`s Reaction.» Langhlom S. – Journal of Peace Research, 1965, Nr. 4.)., «konflikti piiramiseks kriisiolukordade efektiivse juhtimise mehanismi loomine»* (16*«Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968.), «intensiivsuse nihutamine suuremalt vaenult väiksemale vaenule»*(17*«Enemies in Politics.» Finlay D., Holsti O., Fagen R. Chi., 1967.), «pingeliste konfliktsete olukordade vähendamine»* (18*«The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968.), jne. Sellised laused ei erine rahvusvahelistele konfliktidele probleemidele realistlikust lähenemisest juhtudel, mis on seotud ettearvatavalt saavutamatute tingimustega, näiteks rahvusvaheliste suhete süsteemi ümberkorraldamiseks «riikidest kõrgemal» asuvate huvide integreerimisega (näiteks: K Bouldingi, K Deutschi, jne. Peaegu iga teadlane töötas välja oma konflikti «deeskaleerimise» konntseptsiooni, kuid peaegu üheski neist ei ole vägivalla (jõu) kasutamist otse või konkreetselt seatud kahtluse (keelu) alla. Laialdast tunnustust leidis K Deutschi arvates «konflikti deeskaleerimise strateegia» kontseptsioon, mis on väljatöötatud ameerika sotsioloogide ning sotsiaalpsüholoogide A Etsioni, Ch Osgoodi ja M Deutschi poolt.*(19*Ibid). Deeskalatsiooni strateegia põhineb konflikti leevendamisest huvitatud riigi ühepoolsetel järkjärgulistel järeleandmistel, mida ta teeb sõltumatult vastase tehtud sammudest. Selliste väikeste järeleandmisega demonstreeritakse leppimise püüdu ja selle kontseptsiooni autorite arvates võib see kutsuda esile ka teise poole poolt soovitavat reaktsiooni ja seejärel tehes vastastikuseid järelandmisi, minna samm sammult suhete paranemiseni, pinge taseme langetamiseni kuni selle ohutu tasemeni ning isegi selle ülekasvamiseni koostööni ja sõpruseni. Ette on valmistatud retseptid ka juhtudeks, kui konflikti «deeskalatsioon» vastase poolt tagasi lükatakse: siis rahumeelsem pool ei tohi mitte mingil juhul jätkata konflikti eskalatsiooni, vaid ta peab jääma äraootavale positsioonile. Sel juhul kuivastane ründab teda, tuleb tal oma huvisid kaitsta eksisteeriva vaenulikuse ja vastasseisu tasemel, kuid ei tohi lõpetada leppimise teede otsimist ja tuleb ette võtta üha uusi ja uusi ühepoolseid initsiatiive.* (20* Sama idee on aluseks «vangistatu dilemmale», milline eksperimentaalse käitumise mudel on loodud A Papoporti poolt. Vt. ««Prospects for Eksperimental Games.» Rapoport A., - Journal of Conflikt Resolution, 1968, Nr.4, v. XII.). Kuid Harvardi ülikooli rahvusvahelisi probleeme uuriva õppetooli juhataja K Deutcsh, nendib, et loota sellele strateegiale on tänapäevases rahvusvahelises-poliitilises situatsioonis on mõtetu.* (21*«The Analyses of International Relations.» Deutsch K. Englewood Cliefs, N.Y., 1968.). Vaatamata sellele, et tema isiklik lähenemine rahvusvahelise konflikti lahendamisele tervikuna ei sära oma realismiga, on siiski terve rida Deutschi konflikti lahendamise ideid täiesti kained ja tunnistavad sellest, et autor kuulub nende lääne liberaalsete teadlaste hulka, kes pooldavad ühel või teisel moel rahvusvaheliste konfliktide rahumeelse lahendamise printsiini. Erinevalt Galtungist ja mõnest teisest maailma probleemide uurijatest, näeb Deutsch rahvusvaheliste konfliktide lahendamise teed mitte kõigi ja üldse igasuguste universaalsete abstraktsete mehhanismide konstrueerimises, vaid juba rahvusvaheliste suhete praktikas kasutatud ja täiustatud teoreetilisi uuringuid, mis on tõestanud selle rahumeelsete vahendite ja instrumentide elujõudu. Mainitud teadlastel tuli pidevalt arvestada kahe sotsiaal-majandusliku süsteemi «konvergentsi» teooriatega. Kaasaegne etapp eeldab rahvusvahelisel areenil «antagonistlike vastuolude pehmendamist», ning järgnevat «harmooniliste huvide kindlustamist».* (22* Ibid). Sellist olukorda saab saavutada märkimisväärsete sise-ja väliste sotsiaalsete muudatuste kaudu, millised puudutavad enamus riikides sügavalt nende poliitilisi struktuure. «Kuid need muutused, - rõhutab Deutsch, võivad tuua suurimat efekti rahu kindlustamisel vaid tingimusel, mil nad loobuvad totaalsest revolutsioonist...»* (23*Ibid). Rahvusvaheliste konfliktide lahendamise teoreetilised uuringud toovad ilmsiks kaks äärmust. Ühelt poolt on need abstraktsed skeemid ja lükkavad edasi rahvusvahelise elu aktuaalsete probleemide lahendamist (J Galtung, J Berton); teiselt poolt – on need sügavalt empiirilised, otsitud ja pretendeerivad rahvusvahelise konflikti juhtimise «rakendusliku teooria» arendusele (L Bloomfield, A Leiss). Viimati mainitud teadlased on püüdnud luua ja arendada lokaalsete konfliktide analüüsi ja lahendamise tehnikat , et teostada «konflikti juhtimise strateegiat». Selle põhilisteks instrumentideks olid «lokaalse konflikti dünaamilis struktuurne mudel» ja selle mudeli alusel etapiliselt loodav informatsiooni kogumise ja hoidmise süsteem (moodsat infotehnoloogiat kasutades).* (25*«CASCON: Computer – Aided System for Handling Information on Local Conflicts.» Bloomfeild R. Cambr., 1969. (Bettie R., Mandel R., Moulton A., Spear J. – User´s Manual. Cambr.,Mass., 1971.). Uuringu eesmärk – kriitiliste olukordade, selle varajastes arengu staadiumites, lahendamise planeerimise parimate instrumentide ja vahendite loomine; võrdluse viisi väljatöötamine uuesti tärganud kriitiliste olukordadega, võrdlemiseks sündmustega, mis leidsid minevikus aset, et leida analüüsimiseks kõlblikke kokkulangevusi; sellise üldise teooria või mudeli loomine, mis aitaks seletada või ära hoida kriise ja vajaliku informatsiooni saamiseks kiire ja mugava mehanismi loomine.* (26*«Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.). Kuid informatsioon iseenesest ei anna midagi, sest see on vaid tooraineks otsuse vastuvõtmisel. Seepärast on vajalik informatsiooni teaduslik uuring ning üldistamine ja on mõistav, et lokaalsete konfliktide formaliseeritud informatsioonisüsteemi võimlused on küllaldki piiratud, sest see arvestab põhiliselt arvulisi näitajaid. Süsteem ei saa asendada inimlikku kogemust, arutlust ja intuitsiooni, mis tagavad tähtsate poliitiliste otsuste tegemise.* (27*Ibid). See võibolla vaid välispoliitilisi otsuseid tegevate organite abivahendiks konfliktsete olukordade lahendamiseks, üldistades ajaloolist kogemust, selle lahendusi, ning esitades võrdleva analüüsi alusel efektiivseid alternatiivseid vahendeid tekkinud lokaalsete rahvusvaheliste konfliktide juhtimiseks. Tunnistades sotsiaalse informatsiooni üldistamise vajaduse tõttu tekkinud metodoloogiliste probleemide tähtsust, uurisid nad läbi kogu kaasaegse ameerika konfliktide juhtimist puudutava kirjanduse, püüdes koondada selliste lääne teoreetikute, nagu K Bouldingi, Q. Write, O Yungi süsteemseid ettekujutusi. Bloomfieldi ja Leissi uuringu tulemusel väljatöötatud lokaalse konflikti dünaamika ja juhtimise mudel kujutab, autorite väitel,endast; lokaalset konflikti puudutava informatsiooniga töötamise hädavajalikku teoreetilist skeemi, mille alusel võetakse kriitilistes olukordades vastu otsused. Töötades tihedas koostöös riigi ametkondadega, said Massetsusetsi tehnoloogilise instituudi rahvusvaheliste suhete uuringu keskuse kaastöölised, võimaluse välispoliitiliste organite (Relvastuse ja lahtirelvastumise kontrolli agentuur, riigidepartemang, USA rahvusliku julgeoleku nõukogu ja ÜRO) poolt kogutud informatsiooniga tutvudes suure koguse informatsiooni töötlemise kogemuse. Hiljem sai nende poolt väljatöötatud informatsioonisüsteem kontrollitud mainitud ametkondade töös ja ÜRO Õppe ja teadus-uuringute instituudi poolt. See sai täieliku heakskiidu, ning autoritel soovitati jätkata tööd selle süsteemi täiustamise kallal. 70-te. aastate algul sisaldas see süsteem informatsiooni 52 pealesõjaaegsest lokaalsest konfliktist 482 parameetris (faktoris), mis oli jaotatud konflikti arengu kolme faasi (vaidlus-konflikt kuni sõjategevuseni – sõjategevus).* (28*Nad näevad tulevikus ette selle süsteemis konflikti arengu viit faasi, mis sisaldub L Bloomfieldi ja Leissi mudelis: vaidlus – konflikti algus ilma relvastatud tegevust – sõjaline tegevus – konflikt peale sõjalisi tegevusi – vaidluse jätkumine. Konflikti, mille alusel toimub vaidlus, lahendamist vaadeldakse autorite poolt esmajärgulise ülesandena selle igas faasis (vt. «Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.). Konflikti mudeli keskseks ideeks, mis on autorite poolt ülevõetud K Bouldingilt, on nende tunnistusel, ettekujutus konfliktist kui protsessist, mis areneb ajas ja kujutab endast olukordade erinevate seisukordade vahetust, kusjuures üleminek ühest olukorrast teise omab teatud seaduspärasusi. Kuid, erinevalt Bouldingist, väidavad Bloomfield ja Leiss, et konflikti saab püüda juba selle arengu algstaadiumil ja seda saab mõjutada. * (29*Building aga väidab, et «pooled lasevad konfliktsel olukorral areneda peaegu mittejuhitavates proportsioonides, enne kui hakatakse selle suhtes midagi ette võtma. Siis aga, see on aga tihti nii, on liiga hilja selle konflikti lahendamisel rahumeelsete või portseduuriliste vahendite kasutamiseks.». Hiljem ta aga väidab, et eos on konflikte peaegu võimatu tabada, nii nagu «ei saa tegeleda nähtamatutega». («Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Arendades edasi Bouldingi ettekujutust konfliktist kui protsessist, pöördusid Bloomfield ja Leiss Q. Wrighti ja O Joung tööde juurde, kes uurivad konfliktse protsessi staadiumite (faaside) arengut ja faktoreid mis soodustavad üleminekut ühest staadiumist teise. Kokkuvõttes baseerub Bloomfieldi ja Leissi esitatud lokaalse konflikti mudel järgmistel lähtekohtadel: lokaalsed konfliktidel on üldine struktuur; kõik konfliktid lähtuvad oma arengu esimesest faasist – vaidlus – ja ühest või rohkemast järgnevast faasist; konflikt on erineva kestvusega järgnevate faaside jada; igas faasis on faktorid – tingimused, sündmused, olukorra ja suhete tajumine, - millised avaldavad teatud mõju konflikti käigule. Ühed faktorid kutsuvad esile konflikti teravnemise ja soodustavad selle üleminekut arengu järgmisse staadiumisse, teised faktorid, vastupidiselt, viivad konflikti põhjustanud vaidluse lahenduseni. Lokaalse konflikti käiku võib efektiivselt mõjutada poliitiliste vahenditega, mis on suunatud faktorite kindlustamiseks, mis tõkestavad sõjategevuse vallapäästmist ja alandavad vägivalla taset ja ka konflikti «intensiivistamist» soodustavate faktorite vaoshoidmisega.*(30*«Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.) Bloomfieldi arvates on konflikt ja selle lahendamise protsess «subjektiivne», st. algab tema skeemi järgi, hetkest, mil pooled juba tunnetasid teritoriaalset, religioosset, etnilist, ideoloogilist jne. iseloomuga vaidlusküsimust ja võtavad konkreetseid meetmeid selle vaidluse lahendamiseks. Siin ei tõsteta esiplaanile majanduslikke ja poliitilisi vasturääkivusi, mida nõukogude ühiskonateadlased peaegu kõikide konfliktide aluseks peavad. Selline skeem ei saa edasi anda konfliktis osalevate poolte võitluse või koostöö arengu keerukust, nende praktilisi võimalusi, eesmärkide ja strateegia, nende poolt kasutavate rahumeelsete ning sõjaliste vahendite mitmekülgsust, konflikti teiste osaliste võitlusesse ja koostöösse haaratuse taset ning lõpuks - relvastatud konflikti vahetut arengut. Bloomfieldi arvuti kasutamise idee pealesõjaaegsete lokaalsete konflitide uurimisel oli ajaga kooskõlas. Selle tehnika abil sai lihtsamalt ning kiiremini (siis oli see suhteliselt võttes, sest nii mõnigi konflikt lõppes enne kui teadlased ettepanekutega valmis said) üldistada faktoreid, mis mõjutavad sündmuste arengut, mõista ühest faasist teise ülemineku seaduspärasusi, vaadelda mitmekülgsemalt igas konflikti staadiumis selle lahendamiseks võetud meetmete kompleksi ning selle mudeli alusel orjenteeruda uute tekkinud konfliktsete olukordade puhul. See Bloomfieldi ja tema kolleegide töö oli mitme teadussaavutuse eduka ühendamise näide, kus kasutati uusimat välispoliitilist praktikat ja tehnika saavutusi rahvusvahelise poliitilise informatsiooni töötlemiseks kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide uurimisel, et välja töötada uusi konfliktsetes olukordades kasutatavaid poliitikavorme. Teadlaste asumine lokaalsete konfliktide juhtimise mehanismi uurimisele ei olnud juhuslik. Oma uurimustes nad üldistasid konfliktsete olukordade loomise praktikat maailma «ebapüsivates» kriitilistes tsoonides. Fakt, et enamus sõjajärgseid konflikte arenesid välja Aasias, Aafrikas ja ladina-Ameerikas, oli teadlastel kasutatud «tegelike» kaasaegsete konflikti allikate avastamise tulemuseks järeldus, et konfliktide põhjused peituvad eranditult arenevate riikide vahelistel territoriaalsetel, rassilistel, religioossetel õiguslikel jne. vaidlustel ja selleks, et mitte lasta neil konfliktidel areneda ohtlikeks rahvusvahelisteks kriisideks, siis kohe nende sünni alguses on nende juhtimiseks vajalik USA sekkumine. Selliste konfliktide lahendamise vahendite hulgas ei ole sõjalised vahendid viimasel kohal, arvab Bloomfield. «Sõjaline jõud, - rõhutab ta, - jääb kriitiliselt oluliseks elemendiks, milline on hädavajalik mõningate poliitiliste probleemide lahendamiseks seni, kui ei õnnestu oluliselt relvastust vähendada, luua lokaalsete jõudude tasakaalu ja ilmutada suurte konfliktide lahendamise tõsist püüdu.* (31*«In Search of American Foreign Policy. The Humane Use of Power.» Bloomfield L., N.Y., 1974.). Nii nagu on ajalugu näidanud, on arengumaades toimuvad konfliktid tõesti mainitud põhjustel tekinud ning need on jäänud seni lokaalseks, kui nendesse sündmustesse ei ole sekkunud suurriigid. Kuid lokaalsetesse konfliktidesse sõjalise sekkumise kasvav maksumus piirab operatsioonide hulka ja mahtu ning ka rahvusvahelisel areenil tekkinud jõudude tasakaal sunnivad välja töötama konfliktsetes olukordades kasutamiseks uusi «ökonoomilisi» käitumisviise, mis aitavad reaalsusega kohaneda, laveerida ning käituda vaoshoitult kriiside arengu käigus, minna real juhtudel kompromissidele ning hoiduda «piiratud sõdadesse» sattumisest.* (32*»Piiratud sõdade» all on mõeldud, Bloomfieldi määratluse järgi, «väikesi sõdu või siseriiklikke ja riikidevahelisi potensiaalseid kokkupõrkeid, välistades suurriigid», *«Computers and Policy – Making. The CASCON Experiment.» Bloomfield L., Beattie R. – The Journal of Conflict Resolution, vol. XV, Nr.1, 1971.).