Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus

Liberaal-patsifistlikel seisukohtadel olevate teadlaste vaatevinklist on rahvusvahelise konflikti juhtimise probleemid kajastatud kogumikus «Rahu loomine. Konfliktide lahendamise juhend eraisikutele, organisatsioonidele ja riikidele», mis ilmus 1976.a. Sirakusi ülikooli professori Barbara Stanfordi toimetamisel.* (33* «Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976. ). «Rahu uurimine. – kirjutab Stanford, - on tänapäeval vägivallatute konfliktide lahendamise teede otsimine... humaansuse nimel,ohustamata inimeste elusid.»* (34*Ibid). Siit järeldab Stanford, et rahu probleemide uurimise põhiliseks eesmärgiks on «rahu loomine», st. konfliktide efektiivnene juhtimine ja lahendamine. Nagu Stanford rõhutab, käib jutt nimelt konfliktide lahendamise kohta, aga mitte nende elust kaotamise kohta, kuna need on elu allikateks ja nende kaotamine tähendaks üldse igasuguse elu kaotamist.* (35*Ibid). Selline B Stanfordi arvamus kattub M Deutsch ettekujutusega konfliktist, kes lähtub konflikti uurimisel sotsiaal-psüholoogiliselt positsioonilt.* (36*«A Psychological Approasch to International Conflict.» Deutsch M . In : Sperrazzo G ., (ed)«Psychology and International Relations.» Wash., 1965; «The Resolution of Conflict.» Deutsch M., New – Haven, 1973.) Konflikt hoiab Deutschi arvates ära stagnatsiooni, stimuleerib huvi ja teadmistehimu, on probleemide väljatoomise vahendiks ning nende lahendamise teeks ning on isiklike ja sotsiaalsete muudatuste põhiline alus. «Õnneks – tähendab autor – ei seisa me konfliktitu eksisteerimise perspektiivi ees. Konfliktist ei saa hoiduda igavesti, ega seda pikka aega tagasi hoida.»* (37*«The Resolution of Conflict.» Deutsch M., New – Haven, 1973.). Põhiline probleem, millele Deutsch oma tööd pühendab, seisneb destruktiivse konflikti ärahoidmises. «Eesmärk ei ole selles, - rõhutab ta, et konflikti kõrvaldada või ära hoida, - vaid selles, et leida viis selle tootlikuks muutmiseks»* (38*Ibid). Kuid ka rahu probleemide uurimise raames rahvusvaheliste konfliktide läbitöötamise tehnika tekitab teatud tunnetuslikku huvi. Selle suuna esindajate poolt esitatakse konfliktide lahendamise tehnika, mis koosneb järgmistest põhilistest meetoditest: läbirääkimised, erineva arusaama väljaselgitamine ja selle kõrvaldamine, vägivallatu otsene tegevus, käitumise kaasajastamine. Üksikute isikute ja gruppide kui ka riikide vaheliste konfliktide levinevumaks lahendamise meetodiks on läbirääkimised. G Nirenberg, tuntud ameerika jurist, arvab, et «läbirääkimised kujutavad endast üritusi, mis eeldavad koostööd, milles järgitakse ühiseid huvisid; läbirääkimised – see on behaviuristlik protsess, mitte aga mäng; headel läbirääkimistel võidab igaüks»* (40*«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). Erinevalt tervest reast ameerika teadlastest, kes vaatlevad läbirääkimisi kui kauplemist või mängu (mängude matemaatilise teooria põhjal) * (41*vt. «The Strategy of Conflict.» Shelling T., N.Y., 1968.), näitab Nirenberg veenvate näidete baasil erinevusi ühe ja teise vahel: ta arvates on põhiline erinevus, selles, et läbirääkimiste eesmärgiks on nõusoleku saamine, aga mitte täielik võit. Ettekujutus läbirääkimisest, kui üritusest, mis eeldab koostööd, ei välista tema arvates üldsegi konkurentsi. «Konkurents, mis laseb poolel mõõta oma võimalusi ja vahendeid sellega, mis on kättesaadavad konkurendile ja omada vastavat hüvitust, - arvab autor, - on tegelikult ei miski muu, kui koostöö võit».* (42*«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). Aga eksisteerib ka konkureerimisega liialdamise oht. Paljud läbirääkimised, mis viidi läbi tugeva konkurentsi vaimus ja näisid, et need lõppesid ühe poole täieliku võiduga, viisid lõppude-lõpuks kõige ebasoovitavamale asjakäigule, mil võitja kaotas kõik. Rahvusvaheliste suhete ajalugu on selliseid näiteid täis.Läbirääkimiste osapooltel on hädavajalik teada, «millal tuleb peatuda» oma nõudmiste esitamisel. Läbirääkimistel eksisteerib «kriitiline punkt», mille taga võib oponendi reaktsioon muutuda kontrollimatuks ja destruktiivseks. «Kõigile konflikti osalistele – rõhutab Nirenberg – peavad läbirääkimised lõppema teatud vajaduste rahuldamisega.»* (43*Ibid). Sel viisil, tähendab läbirääkimiste tehnika valdamine, Nirenbergi ettekujutuses, oskust suunata lahkuminevaid huvisid ühiste püüdluste kanalitesse ja et siis läbirääkimiste pooled jõuavad arusaamisele selles, et neil on ühised huvid. See oleks läbirääkimistele ideaalseks lõpptulemuseks.

Konfliktoloogidele pakub suurt huvi ka nn. otsene vägivallatu tegevusviis, mida rakendatakse siis, kui üks pool keeldub läbirääkimisi alustamast, esineb jõupositsioonilt ja kui sellele poolele on konflikti jätkumine kasulik. Nagu on saanud reegliks, on vägivallatu konflikti lahendamise tehnika kasutusel töölisliikumises, võitluses kodanikuõiguste eest jne. Sellise vägivallatu vastupanuliikumise liikumise tunnustatud teoreetikuteks ja organisaatoriteks olid M Gandhi ja Martin Luther King. «Iga vägivallatu tegutsemise kampaania – kirjutas King – eeldab nelja põhietappi: 1)ebaõigluse eksisteerimist tõestavate faktide kogumist; 2)läbirääkimisi; 3)enesepuhastust ja 4)otsest tegutsemist». Otsese tegevuse eesmärgiks on kriisiolukorra loomine, milline «aitab inimestel tõusta lootusetust eelarvamuste ja rassismi kuristikust üksteisemõistmise ja vennalikkuse ülimatele kõrgustele», aga samuti «avab vältimatult uksed läbirääkimisteks».* (44*Ibid. «Vägivallatu vastupanu» kõidab üha rohkem teadlaste tähelepanu, kes otsivad sõjale, kui rahvusvaheliste konfliktide lahenduse vahendile, alternatiivi. «Vägivallatu vastupanu», - kirjutavad ameerika konfliktoloogid Marion (B?) ja Leo Bressler ,- on vahendina veel eksperimendi järgus. Samal ajal kui inimkond pöördub vägivalla, kui põhilise vaidluste lahendusvahendi poole juba oma ajaloo algusest alates, on vägivallatu vastupanu kasutamine olnud vaid mõnel korral edukas» («Peace or War. Can Humanity Make the Choice?» Bressler B., Bressler L. Englewood Cliffs, 1977.).

Käitumise modifitseerimine – on järgmine konflikti lahendamise meetod. See kujutab endast «uut tehnikat», mis on psühholoogide ja teiste ühiskonnateadlaste poolt välja töötatud ja mille abil inimene või nende grupp võivad muuta teiste isikute käitumist nende soovitatava käitumise hüvitamise kaudu.* (45*«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). See meetod nõuab kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide ettevalmistamist. B Stanfordi arvates on käitumise modifitseerimise meetod rahvusvaheliste konfliktide lahendamise vallas paljulubav, seda enam, et teatud tasemel kasutatakse seda meetodit läbirääkimistel .ja ka vägivallatul vastupanul.

Huvi pakuvad ka arutlused vägivaldsest käitumisest ja sellega võitlusest. Sellele potensiaalset kalduvust määratletakse mõnede teadlaste arvates, inimese psühholoogiliste ja bioloogiliste omaduste põhjal. Lääne eksistensialismi filosoofia vaimus püüab R Mey tõestada, näiteks, et sõja eelistamise põhjused peituvad, esiteks – «äärmiste olukordade veetlusega, mil võitluses riskitakse kõigega», ja teiseks – «veetlustunde jõus, et tunned end ülisuure organisatsiooni osana, milline vabastab inimese isiklikust vastutusest ja süüst».*(46*Ibid). Agressiooni filosoofilisi ja psühholoogilisi juuri käsitlatekse inglise psühholoogi A Storri poolt. Tema arvates on agressiivsusel inimese elus eksistentaalne tähtsus, mis valmistab teda ette instiktiivseks enesekaitseks, genereerib temas energiat , mis on vajalik tema sõltumatuseks ning arenguks ja ka ümbritseva keskkonna juhtimiseks. Probleem seisneb selles, et kuidas seda loovatel eesmärkidel rakendada. Üheks võimalikuks viisiks selle ülesande lahendamisel, nagu arvab teine inglise spetsialist M Schmit, oleks inimese enesetäustamine, ta püüd «eneses» rahu leida. Sisekonfliktid sünnitavad teiste inimeste suhtes vaenu. Ei ole võimalik saavutada rahu isikutevahelistes suhetes ja samuti rahvusvahelistes konfliktides, kui inimeses puudub sisemine rahu. Uue efektiivse «sisemise rahu» saavutamise psühholoogilise tehnikana pakub autor omalt poolt järgi proovitud «transtsendentaalset sisekaemust».*(47* Ibid). Sotsiaal-psühholoogi I Eibl-Eibesfeldti arvates on inimesele, agressiivsete instinktide kõrval omased ka rahumeelsed instinktid.Autori põhiide seisneb selles, et rahummeelsuse instinktiivset olemust peetakse «enam kindlamaks aluseks meie lootustele rahumeelsele kooseksisteerimisele, kui see rahumeelsus oleks olnud meie mõistuse vili».*(48*Ibid). Rahusobituslikud instinktid ilmnevad inimestel eriti tugevalt sõjas. «Suurt tähtsust, mida omistatakse sõjapropagandale - kirjutab autor – näitab, kuivõrd inimesed on end esindades kalduvad rahumeelsetele kontaktidele».*(49*Ibid). Nimelt seepärast antakse sõjas välja karme käske, mis keelavad kontakti vastasega isegi peale tema hävitamist. Sõdurite»vennastumine» rindel on autori arvates, inimese rahusobitusliku instinkti ilmnemise näiteks. (Vaadeldud kontseptsioonides puudub sõdade sotsiaalmajanduslike ning poliitiliste allikate uuring. Rahu hoone on rajatud hapratele, oletatavalt inimesele omaste rahusobituslikele instinktidele ja konflikti «psüholoogilise» lahendamise tehnika kasutamise soovitustele. Sellise hinnangu andsid neile NL ühiskonnasuhete teadlased, tehes kokkuvõtte behaviouristlikust lähenemisest sotsiaalsete konfliktide uurimisel. Lääne teaduslikus kirjanduses pööratakse suurt tähelepanu konfliktsetes olukordades ja nende lahendamisel jõu ja vägivalla kasutamisele ning seda põhjendatakse efektiivsusega. R Barnet kirjutab: «Jõu või jõuga ähvardamine on hulga lihtsam kõigist teistest välisilmaga suhtlemise viisidest. Surmatoova tehnoloogiaga varustatud sajandil kulub hulga vähem aega selleks, et inimest tappa, kui tema mõtlemise või ta ennase muutmiseks jäetakse. Poliitilise probleemi vägivallatu lahendamine nõuab erakordset kannatlikust, mõistmist ja objektiivsust. Aga see on just nimelt see, mida ei jätku poliitikule tema töö iseärasuste tõttu».* (50*Ibid). Nii antakse läänes isikulisele faktorile oluline roll. Nii on ülalpool mainitudkogumikus märgitud ära endine USA riigisekretär H Kissinger, kes viis ellu radikaalsed muutused diplomaatias – pingelõdvenduse Moskva ja Pekingiga ning edu Lähis-Idas. Nagu raamatus rõhutatakse, töötas Kissinger sisuliselt välja uue diplomaatiale lähenemise, mis koosnes põhiliselt enesekindlusest oma jõus, veetlusel, lõpmatus energias, huumorist, kus see oli kohane ja võimes mõista seda (olles oma loomult teadlane, mis ei ole võimatu ka tulevikus tegelikkuseks saamas), mida ta nimetas «ajalooliseks protsessiks»* (51*Ibid).

Vahetuid rahvusvahelise konflikti probleeme ja selle lahendamist vaadeldakse juristi-rahvusvaheliste suhete teadlase, Harvardi ülikooli professori R Fischeri poolt välja antud kogumikus. Ta vaatleb konflikti otsuse vastuvõtmise vaatepunktist, aga sellise vaatepunkti aluse moodustavad välispoliitilise juhtimise protsessid. Ta seob rahvusvahelise konflikti lahendamise konfliktse olukorra laiema «juhtimise» ülesandega, «teostades seda teise poole otsuse mõjutamisega». Välispoliitilise tegevuse efektiivsus, on tema arvates paljus määratletav sellega, kas antud riik on võimeline teisi rahvusvaheliste suhete pooli sundima temale sobivat otsust vastu võtma. Fischeri poolt soovitatud juhtiva mõjuga vahendite valikusse ei kuulu ainult jõuga ähvardamine. Selliste fundamentaalsete tööde, nagu «jõuga ähvardamisest, et saavutada mõjujõudu», milliseks on Fischeri arvates H Kahni *raamat (52*«On Escalation, Metaphors and Scenarios.» Kahn H., N.Y., 1965.), on hädavajalikud uuringud jõuga enam oskuslikumaks manipuleerimiseks, võttes sinna juurde ka teisi juhtimise elemente. Konfliktile juhtivat mõju omav tegevus eeldab, Fischeri arvates, järgmiste elementide kombinatsiooni: «nõudmine» – pealesurutav otsus; «ettepanek» – antud otsuse vastase poolt vastuvõtmise tagajärjed; «ähvardus» – antud otsuse vastase poolse mittevastuvõtmise tagajärjed. Kusjuures vastasele peab pealesunnitud tagajärgede kogum olema ahvatlevamad, kui selle otsuse tagasilükkamise tagajärjed.* (53**«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.). Alati aga tuleb silmas pidada, rõhutab Fischer, kõikide antud elementide vastase poolset arusaamist: mida ta arvab esitatud otsusest, selle võimalikest tagajärgedest, kuidas ta neid tagajärgi hindab? Aga nimelt on teise poole ettekujutus, mis on temale oluline, aga mitte teisest poolest ettekujutuse loomine mingite objektiivsete standardite põhjal, kontrollib tema käitumist. See, millel ei ole ühele poolele sisulist tähtsust võib osutuda teisele eriti oluliseks. «Kui irratsionaalsed need vastase ettekujutused ka meie meelest ei ole, tuleb nendega arvestada, kui me soovime mõjutada tema valikut. Meie ülesanne – kirjutab Fischer – seisneb selles, et muuta tema ettekujutust sellise soovitatavate tagajärgede aranzeeringu kaudu, mil üldise ahvatlevate elementide skeemi kombinatsiooni alusel vastane tahaks sellist otsust vastu võtta»* (54*Ibid). Reaalses konfliktses olukorras on tihti keerukas määratleda juhtiva mõjuga objekti. «Üheks tihti esitatavate mõistmatute nõudmiste põhjuseks on see, et me ei pöördu mitte selle grupi poole sisemaal, võimalik, et ka mitte selle riikide grupi poole; aga need, kelle pole me pöördume, ei ole võimelised või ei soovi võtta vastu, meile hädavajalikku otsust»* (55*Ibid). Veel üks viga võib tekkida objekti määratlemisel, siis kui hinnatakse üle poliitilise organi, mida tuleb juhendavalt mõjutada, ühtsust. On hädavajalik, autori arvates, tähelepanelikult õppida tundma otsust vastu võtvas organis leiduvate jõudude vahekorda, et neid erinevaid huve esinavaid gruppe osavalt mõjutada. Fischer võtab effektiivse juhtimise aluste hulka eesmärkide täpse määratlemise ning piiritlemise oskuse. «Igas konfliktis – kirjutab ta – peame me püüdma probleemide osadeks jaotamise abil saavutada olukorra muutust ja täpselt määratlema iga osa probleeme, mille suhtes me soovime, et vastane selles osas võtaks vastu otsuse.»* (56*Ibid). Piiratud eesmärkide silmaspidamine viib kokkuvõttes suurte probleemide lahenduseni. Näiteks, konkreetsete relvade piiramiseks spetsiifiliste ettepanekute väljatöötamine tõi hulga rohkem tuntavaid tulemusi, kui üldise ja täieliku lahtirelvastuse deklaratsioon. Mõjutava juhtimise esimene edukaks samm loob eeldused saamaks hädavajalikku psüholoogilist fooni, et esitada tõsisemaid nõudmisi. «Kuid tähtsam – rõhutab autor – on see, et probleemide osadeks jagamine sunnib vastast igat probleemi vaatama mitte laial ideoloogilisel foonil vaid nende osade väärtuse põhjal.* (57*Ibid). Isegi üldise poliitilise konfrontatsiooni raames võib saavutada üksikute probleemide lahendamist. Fischer vaatleb teiste oluliste konflikti juhtimise reeglite hulgas kasulike ettepaneku adresseerimise oskust sellele, kes on sellisest ettepanekust huvitatud ning on seda otsust võimeline vastuvõtma aga samuti oskust teha ettepanek ahvatlemaks, kui see tegelikult on.

Rahvusvahelise konflikti uurimise vallas toimub hoogne töö, eriti «süsteemset analüüsi» kasutades. Selle töö tulemusi on rakendanud USA Julgeolekunõukogu, riigidepartemang ja teised riigiasutused, et juhtida konflikte. Näiteks võeti kasutusele L Bloomfieldi ja A Leissi monograafia «konflikti dünaamika struktuaarne mudel» alusel loodud «Lokaalsete konfliktide informatsioonisüsteem». Samuti leiavad igapäevases riigitöös (ka teistes ühiskonnaelu valdkondades, milles tuleb ette konflikte) kasutust ka kõik teised konfliktide juhtimist ja lahendamist käsitlevad teooriad, mida õpetatakse paljudes ülikoolides üle kogu maailma.

Kirjandus:

«Common Sense in U.S. – Soviet Relations.» Wash., 1978.a.

«The Atlantic» 1980, June.

«International Politics and Foreign Policy. A Reader in Research and Theory.» N.Y., 1969.a.

«Contemporary Amerikan Foreign Policy. Minimal Diplomancy, Defensive Strategy and Défente Management.» Whetten L.,Lexington. – Mass., 1974.a.

«The Discipline of Power.» Ball G., N.Y., 1967.a.

«Diplomacy for a Growded World. An American Foreign Policy.» Ball G. Boston, 1976.a.

«Between Two Ages. Americaś Role in Technotronic Era. Brzezinski Z., N.Y., 1970.a.

«America in a Hostile World.» Brzezinski Z. – Foreign Policy, Nr. 6. 1976.a.

«Politics Among Nations.» Morgenthau H.,N.Y. 1967.a.

«New Foreign Policy for the United States.» Morgenthau H., N.Y. 1969.a.

«Truth and Power.» Morgenthau H., N.Y. 1970.a.

«The Discipline of power: Essentials of a Modern World Strukture.» Ball G. Boston, 1968.

«Change Without War: the Shifting Struktures of World Power.» Buchan A., L.,1974.

«International Politics: Conflikt and Harmony.» Frankel J. L, 1969.

«Intrnational Relations: Issues of Focus and Method.» Frankel J. – International Affairs, 1975, July, vol.51, Nr. 3.

«Memoirs, 1925 – 1950» Kennan G. Boston, 1967.

«Memoirs, 1950 – 1963» Kennan G. Boston, 1972.

«Peace and Strategy Conflict.» Kinter W., N.Y., 1968.

«Concepts of International Politics.» Said A., Lerche Ch. N.Y., 1965.

«Toward a Western Philosophy of Coexistance.» Shulman M. – Forigein Affairs, 1973, October, vol. 52, Nr. 1.

«The Insecuritu of Nations.» Yost Ch., N.Y., 1968.

«Game Theory and Politics.» Brams S., N.Y., 1975.

«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.

«The Meaning of the Twentieth Centoury. The Great Transition.» Boulding K., N.Y., 1965.

«Stable Peace.» Boulding K., Austin (Texas), 1978.

«The Resolution of Conflikt. Constructive and Destructive Processes.» Deutch M., New Haven, 1973.

«Some Imlications for Development, Conflikt and Peace Theory.» Galtung J. – Peace Research in Japan, 1970. Tokyo, 1971.

«Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Peace Research, 1964, Nr. 4.

«Intstitutionalized Conflict Resolution.» Galtung J. – Journal of Pease Research 1965., N.4.

«The Middle East and the Theory of Conflict.» Galtung J. – Journal of Peace Research, 1971, Nr. 3 – 4.

«New Approaches to International Relations.» Kaplan M., N.Y., 1968.

«Theory and International System.» Mc Celland., N.Y., 1966.

«Fights, Games and Debates.» Rapoport A. Ann-Arbor, 1960.

«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.

«Défente or Entente?» Rosencrance R., - Foreign Affairs, 1975, April, vol. 53, Nr. 3.

«Power and Community in World Politics.» Russet B. N.Y., 1974.

«Macropolitics; International Relations in a Global Society.» Sterling W., N.Y., 1974.

«A Study of War.» Wright Q., Chi., 1942, vol. I –II.

«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.

«Systems theory in International Relations.»Weltman J. Lexington, 1973.

«The Strategy of Conflict.» Shelling T., N.Y., 1968.

«Conflict and Communication. The Use of Controlled Communication in International Relations.» Burton J.,L.,1969.

«International Relations; The General Theory.» Burton G. Gambr..1965.

«Controlling Small Wars. A Strategy for the 1970 ś.» Bloomfield L. Leiss A., Boston, 1970.

«CASCON: Computer – Aided System for Handling Information on Local Conflicts.» Bloomfeild R. Cambr., 1969. (Bettie R., Mandel R., Moulton A., Spear J. – User´s Manual. Cambr.,Mass., 1971.)

«Studies in Crisis Behavior.» Brecher M., N.Y., 1979.

«Nations in Conflict.» Choucri N., North R. ,N.Y., 1975.

«Strategy of Survival.» Crozier B., N.Y., 1978.

«Theory of Conflict.» Crozier B. N.Y., 1975.

«International Conflict for Beginners.» Ficher R., N.Y., 1970.

«The Lebanon in Crisis.» Haley E., Snyder L., Syracuse (N.Y.,), 1979.

«Restraints on War.» Hovard M., N.Y., 1979.

«Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968.

«On War. Political Violence in the International System.» Midlarsky M., N.Y., 1975.

«The Intermediaries. Third Parties in International Crises.» Young O., Princeton, 1967.

«International Relations: Issues of Focus and Method..» Frankel J. – International Affairs, 1975, July, vol. 51, Nr. 3.

«On Thermonuclear War.» Kahn H., Princeton, 1960.

«On Escalation, Metaphors and Scenarios.» Kahn H., N.Y., 1965.

«Thinking About the Unthinkable.» Kahn H., N.Y., 1968.

«War and Politics.» Brodie B., N.Y., 1973.

«Grand Strategy. Principles and Practices.» Collins J., Annapolis, 1974.

«Defense Strategies for the Seventies.» Halperin M., Boston, 1971.

«Bureauratic Politics and Foreign Polisy.» Halperin M., W., 1974.

«Detterence and Defense.» Snyder G. Princeton, 1961.

«On the Uses of Military Power in the Nuclear Age.» Knorr K. Princeton, 1966.

«Military Power and Potential.» Knorr K. Lexington, 1970.

«Economic Issues and National Secrity.» Knorr K. Trager F., Kansas, 1978.

«The Necessity for Choice.» Kissinger H., N.Y., 1961.

«The World Restored.» Kissinger H., N.Y., 1964.

«American Foreign Policy.» Kissinger H., N.Y., 1969.

«Three Essays on American Foreign Policy.» Kissinger H., N.Y., 1970.

«Order and Justice.» Osgood R., Tucker R., Baltimore, 1967.

«Detterence in American Foreign Policy: Theory and Practice.» George A., Smoke R., N.Y., 1974.

«The Use of Power.» Baldwin H., N.Y., 1976.

«Strategic Detterence in the 1980.» Speed R., Stanford, 1979.

«Strategic Options for the Early Eighties: What Can Be Done?» Cleave W., Thompson S. (eds.) N.Y., 1979.

«Crisis, Escalation, War.» Holsti O., Montreal.,1972.

«Unity and Desintegration in International Alliances. Comparative Studies.» Holsti o., Hopmann P., Sullivan J., N.Y., 1973.

«The Vietnam War and International Law.» Falk R.(ed.) Princeton, 1968.

«Legal Order in a Violent World.» Falk R., Princeton, 1968.

«The Status of Law in International Society.» Falk R., Princeton, 1970.

«Study of Future World. A Program of the World Order Models Project.» Falk R., N.Y., 1975.

«Regional Politic and World Order.» Falk R., Mendlovitz S. (ed.), N.Y., 1973.

«On the Creation of Just World Order.» Mendlovitz S. (ed.), N.Y., 1975.

«Peacemaking: A Guide to Conflict Resolution for Individuals, Groups and Nations.» Stanford B. (ed.), N.Y., 1976.

«Primacy of World Order: American Foreign Policy Since the Cold War.» Hoffmann S., N.Y., 1978.

«Contending Theories of International Relations.» Dougherty J. and Pfaltzgraff R., N.Y., 1971.

«Some Conceptional Diffikulties in the Theory of Social Conflict.» Fink K.,- The Journal of Conflikt Resolution, 1968, vol. XII, Nr. 4.

«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.

«The Resolution of Conflict. Constructive and Destructive Protcesses.» Deutsch M., New Haven, Yale Univ. Press, 1973.

«A Psychological Approach to International Conflict.» Deutsch M.

«Psychology and International Relations.» Sperazzo G.(ed.) Wash.

«The Function of Social Conflict.» Coser L.;

«Conflict.» Simmel G., N.y., 1955.

«A Study of War.» Q Wright, 2. vols., Chi., 1942.

«A Study of War.» Wright Q., 2 – nd ed. Chi., 1965.

«Class and Class Conflict in Industrial Society.» Dahrendorf R., L., 1959.

«International Relations.» Frankel J., N.Y., 1964.

«Systems, States, Diplomacy and Rules.» Burton J., L., 1968.

«Jr. et al. Analysis of Referent Conflicts.» Richardson R.

«The Analysis of Social Conflict – Toward an Overview and Synthesis.» Mack R. R., Snyder R.C., - The Journal of Conflict Resolution, 1957, vol. 1, Nr. 2.

«Escalation of International Conflict.» Wright Q. – The Journal of Conflict Resolution, 1965, vol. IX, Nr. 4.

«Theory and World Politics.» Lieber R., Cambr., 1972.

«Tensions Affecting International Understanding.» Klineberg O., N.Y., 1950.

«International Conflict and Behavioral Science:» Ficher R. (ed), The Craigvill Papers., N.Y., 1954.

«International Behavior. A Social – Psychological Analysis.» Kelman H. (ed.). N.Y., 1965.