Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus



Download 0.5 Mb.
bet9/12
Sana08.09.2017
Hajmi0.5 Mb.
1   ...   4   5   6   7   8   9   10   11   12

Sellist rahvusvahelise elu nähtust, nagu sõda, vaadeldakse ühtede teadlaste poolt, kui konflikti vormi, teiste poolt aga kui ühte rahvusvahelise konflikti tüüpi, tihti aga nii seda kui teist. B Carrol aga väidab, et “sõda vaadeldakse mõnede konflikti teoreetikute poolt nagu mingi konflikti pideva jätkumise kogu, mis sisuliselt oma dünaamika poolest ei erine võidurelvastumisest, riikidevahelistest kriisidest ning teistest konflikti vormidest. L Kouzer (?) eristab sõda enim “institutsionaliseeritud” konflikti vormidest selle suhtelise reeglite vaeguse ning teatud tavade puudumist, mille põhjal on võimalik kokkuleppe sõlmimine. Kennet Holsti ja Quincy Wright oma artiklites rahvusvahelise konflikti eskalatsioonist ja selle lahendamisest, vaatlevad sõda kui lihtsalt konflikte, milles on sõjaline tegevus.*(22*«War Termination and Conflict Theory: Value Premisis, Theories and Politics.» Carrol B. – The Annals, 1970, Nov., vol, 392). B Carroli väitel on ka enamik uurijatel terminid «sõda» ja «konflikt» ühetähenduslikud. . Ameerika konfiktoloog K Holsti eristab üldises tüpoloogilises reas kolme rahvusvahelise konflikti vormi: vaidlused, mis on kutsutud esile õnnetuste ja väikeste provokatsioonidega; tegelikud konfliktid, mis on tekkinud eesmärkide kokkusobimatusest; enam üldine pingestatus, või hõõrumine kahe või rohkema riigi vahel, mis on tekkinud nende vahelistest väljakujunenud traditsioonilistest vaenulikest suhetest.* (23*«Resolving International Conflicts.» Holsti K , - The Journal of Conflict Resolution, 1966, vol. X, Nr. 3.). Vaidlused, konfliktid ja hõõrumised on Holsti arvates eristatavad nende tekkimise tunnuste ning lahendamise viisi poolest. Vaidlused kasvavad välja piiriintsidentidest, diplomaatilistest korraldamatusest, väikestest relvastatud provokatsioonidest naaberriigi territooriumil. Need on suhteliselt kergelt lahendatavad, sest nende põhjuseid on kerge tuvastada. Suuremal osal konfliktidel on, arvab Holst, samuti kergelt tuvastatavad allikad. Ajalooliselt on kõige üldisemaks põhjuseks olnud territoriaalsed pretensioonid või ühe riigi püüded teise riigi elanikele peale suruda sõjalist, poliitilist või majanduslikku kontrolli. Need nõudmised, väidab Holsti, ei saa olla teisiti rahuldatud, kui teise riigi püsiväärtuste või huvide arvelt. Sel juhul kestab konflikt seni, kuni initsiaator ei loobu oma pretensioonidest, ei sunni teist riiki kompromissile minema või allub selle nõudmistele sõjalise jõu kasutamis ähvarduse tõttu. Teisteks, mida üha sagedamini on hakanud esinema, rahvusvahelise konflikti allikateks on, Holsti arvates, sisemised korratused ja ülestõusud, mis toovad kaasa välissekkumist. Erinevalt tavalistest konfliktidest võib seda konflikti nimetada, Holsti soovitusel, «sise-väliskonfliktiks», milles osaleb, nagu on reegliks, neli poolt: kohalik valitsus ja mässav fraktsioon ning kaks välisjõudu, mis sekkuvad, et toetada neist ühte grupeeringut. Konfliktid, nii nagu vaidlusedki, on kergelt lahendatavad ja viivad tavaliselt riikidevaheliste sõbralike suhete taastamiseni. «Pinge», väidab Holsti,- tuleneb ajalooliste, majanduslike, religioossete või etniliste jõupingutuste vastandamisest ja sajanditepikkusest sügavatest vaenulikest ühiskondlikest suhetest ühe või mitme ühiskonna vahel. *(24* Ibid). Neil puudub ühine kindel allikas ja seetõttu on need mingi etteaimatava aja jooksul praktiliselt lahendamatud, olenemata rahvusvaheliste instituutide selle lahendamiseks rakendatud jõupingutustest. Nende pingekollete likvideerimine on võimalik vaid pikaajalise ajaloolise protsessi käigus, mis viib kas lõpliku leppimiseni, või korduvate sõdadeni, nende hulgas ka maailmasõjad. Näiteks, kirjutab Holsti, «ei saa külm sõda ja araabia-iisreali vaheline vaen olla täielikult lahendatud mingi üksiku küsimuse lahendamise kokkuleppega»* (25*Ibid). Sellele teesile leiab Holsti kinnituse faktis, et «Korea konflikti lahendamisele ebaoluliselt vähe kaasa aidanud sõjategevuse lõpetamine (vaherahu), ei toonud kaasa külma sõja põhiliste vastaste vaheliste suhete paranemist» ja teeb lõpuks järelduse: «Vaevalt, et keegi usuks, et berliini küsimuse lahendamine tulevikus, ühe korraga kaotaks kõik hirmud ja usaldamatuse Nõukogude Liidu ning Lääne vahel.»* (26* Ibid). Tänaseks on osadel mainitud ja lahendatud konfliktidel (Berliin, Saksamaa liitmine, NSVL lagunemine, Baltikumi riikide taastamine jne.) koht memuaarides ja ajalooõpikutes. Teine osa heitleb probleemides edasi (Iisreal – Palestiina, Korea jne.) Kuid paljud terminid, mida poliitikas kasutatakse, on ikkagi veel erinevad teadlaste poolt pakutavast sellele antava tähenduse sisu poolest. «Hõõrumised» on Holsti määratlusel, midagi muud kui seda mõistetakse ja kasutatakse rahvusvahelises poliitilises keeles. See ei ole vorm, vaid pigem rahvusvahelise konflikti sisu ehk vastuolu, mille aluseks on ebaratsionaalsed hirmud, moonutatud tajud ja kujutlused, mittetraditsiooniline ühtede rahvaste poolt teiste vihkamine. Holsti arvates lahenevad konfliktid ka stiihiliselt, mis muidugi venitab protsessi ja tihti viib rutakalt alustatud sõjani. Külma sõja lõpetamise kiirendamisele aitasid kaasa 70. aastatel sõlmitud kokkulepped ja lepingud, mis allakirjutamise hetkel näisid hoopis ajapikenduse võtmisena, või teiste relvade (taktika, strateegia) valimisena. Muu hulgas võeti vastu põhjapanevaid otsuseid ka riikide vaheliste suhete korraldamiseks. Näiteks, jõu või jõuga ähvardamisest loobumisest ja vaidluste rahumeelsest lahendamisest. Paljud Lääne teadlased ei usu riikidevahelise rahumeelse suhtlemise printsiipide teostamise võimalikkusse, sest poliitilise mõtte inerts, «külma sõja» hingus on jätnud oma jälje rahvusvahelise konflikti uurimisele. Ameerika teadlased, rahvusvaheliste suhete teoreetikud, A Said ja Ch. Lerche püüavad rahvusvahelist konflikti ettekujutada ajaloolise tendentsi kui ka kaasaegsetre rahvusvaheliste suhete sisuna ning kasutavad sel eesmärgil nende klasifitseerimise protseduuri. Oma Läänes küllaltki populaarses raamatus «Rahvusvahelise poliitika mõisted», nad kirjutavad: «Eksisteerivad kaks laia konfliktide kategooriat, mis kooskõlas põhiliste instrumentide (tehnika) klassifikatsiooni kriteeriumiga, mida kasutatakse konfliktis. Vägivallatu konflikt (esimene tüüp) eeldab diplomaatia kasutamist, lahenduse rahumeelseid viise või selliseid sunni protseduure, millised välistavad sõja, kui rahvuslike eesmärkide saavutamise vahendi, lahkarvamuste olukorras. Vägivaldses konfliktis (teine tüüp) rivaalitsevad pooled toetuvad põhiliselt sõjalistele meetmetele ja sõjale.»* (29*«Concepts of International Politics.» Said. A., Lerche Ch., N.Y., 1965.). Sõda pesitseb tema arvates rahvusvahelistes suhete süsteemis ja seepärast on iga üksik sõda rohkem vastava süsteemi üldise dünaamika, kui mingite unikaalsete asjaolude produkt, millest konflikt tekkis. Oma sisult, väidavad autorid, erineb vägivaldne ja vägivallatu konflikt teine-teisest üpris vähe aga erinevused seisnevad põhiliselt konflikti arengu tasemes, mitte selle liigis. Vägivallatu konflikt, kirjutavad Said ja Lerche, omab seda sama alust, mis vägivaldne – huvide konflikti, vaid selle vahega, et pooled, arvestades eesmärgi saavutamise juures, maksumuse ja riski faktorit, otsustavad võidelda madalamal intensiivsuse tasemel. Poolte käitumist vägivallatul konfliktil juhitakse nende samade taktika ja strateegia printsiipidega, milliseid kasutatakse vägivaldsetel konfliktidel. Vägivallatu konflikti üldine maksumus, nii nagu kaotused lüüasaamisel, on nende arvates, alati väiksemad, mis tekivad vägivaldsel konflikti puhul. Seepärast, kinnitavad Said ja Lerche, võtavad riigid vägivallatut konflikti, kui rahvusvaheliste suhete igapäevast väljakujunenud praktikat, aga vägivaldset konflikti kui erandlikku nähtust, kuigi objektiivselt see ja teine on võrdsel tasemel pandud rahvusvaheliste suhete süsteemi. «Konkurents, tegelik või potensiaalne, - kirjutavad nad, - on normaalseteks riikidevahelisteks suheteks. Rahvusvaheline konflikt on saanud maailmapoliitika vältimatuks iseloomujooneks»* (30*Ibid). Oma kontseptsiooni arendades Said ja Lerche viivad edasi rahvusvaheliste konfliktide eesmärkide järgi klassifitseerimise, juba tegemata vahet vägivaldsetel ja vägivallatutel konfliktidel. Nad soovitavad analüütiliselt tuua välja kaks suurt «eesmärkide konflikti» kategooriat: konfliktid, mille eesmärgiks on jõu, huvide, püüdluste jne. tasakaal ja konfliktid, mille eesmärgiks on domineerimine.* (31*Ibid). Esimese kategooria hulka kuulub, selle autorite arvates, riikide ekspansionistlike püüdluste kokkupõrked, mis tekivad seisundi ümbervaatamisel, areneva rahvusluse alusel, ajaloolise arengu käigus üleskerkinud konfliktid ja suur mitmekesine hulk konflikte, mis tekivad rassilistest, religioossetest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest probleemidest. Teise kategooria konfliktidele on iseloomulik see, et pooled püüavad saavutada madalamal tasemel mingeid oma spetsiifilisi eesmärke. Nad on eelkõige huvitatud konkurendist üleoleku saavutamisest kõige laiemas probleemide ringis. Selliste konfliktide sünonüümideks, autorite arvates, said «külm sõda» ja «jõu bipolarisatsioon» USA ja NL vahel. Neil on omad kriitilised punktid piki põhiliste jõudude kokkupuute liini ja suurendavad võimalike hõõrumiste tsoonide hulka ida- ja läänelaagri äärealadel. Sõjalisest aspektist lähtudes võtab riikide käitumine selles konfliktide kaegoorias ohjeldamatu võidurelvastumise ning liitlaste otsimise vormi. Sõjalis-poliitilis plaanis nad püüavad vastase suhtes saavutada absoluutset ülekaalu aga ideoloogilises – saadab seda võitlust konkurendi moraali õõnestamine ning psüholoogiline sõda.* (32*Ibid). Saidi ja Lerche konstruktsiooni pärjab järeldus: «Mida tundlikumad on kaasaegsetes tingimustes mõlemad pooled jõudude tasakaalu ja totaalse sõja riski suhtes, seda tugevamaks muutub külma sõja, kui eluviisi, väljakujundamise ja nende suhete praktikas kindlustumise tendents.»* (33*Ibid). Nende, peale II maailmasõda tehtud rahvusvaheliste suhete uuringutes leidis kajastust «bipolaarsuse» kontseptsioon, mille aluseks oli tees, et nõukogude-ameerika suhted on aluseks rahvusvaheliste suhete süsteemi elujõulisusele. Nende suhete uurimisel oli struktuur-funktsionaalne eesmärk ja selles ei arvestatud sotsiaal-majanduslikke ning klassisuhteid, mida nõukogude teadlased pidasid nende uuringute puuduseks, kuna selline lähenemine ei kajastavat rahvusvaheliste suhete muutumise süvaprotsesside määravaid põhjuseid. Omapoolse soovituse ülalmainitus autoritele annab E Pozdnjakov, kes tuues rahvusvaheliste suhete süsteemi välja uurimisvaldkonnana. Ta rõhutab salle suhtelist sõltumatust maailma sotsiaal-majanduslikest suhetest. Nende süsteemide ühistegevus allub tervikuna baasi ja ülesehituse ühistegevusele. Baas (maailma sotsiaal-majanduslikud suhted) määrab lõppkokkuvõttes ära pealisehituse arengu, kuid pealisehitus (rahvusvaheliste suhete süsteem) ise omab suhtelist sõltumatust, areneb ja funktsioneerib sellele omaste eripäradega ning teatud piires mõjutab omakorda baasi.* (34*vk. E Pozdnjakov «Süsteemne käsitlus ja rahvusvahelised suhted» M., 1976.). Rahvusvahelise suhtlemise süsteemis tegutsevad riigid, milles on erinevad sotsiaalsed süsteemid ja mis asuvad erineval sotsiaal-majanduslikul tasemel ning selles on (olid, õieti peeti ja võimalik, et ka peetakse tulevikus «bipolaarsuse süsteemi» põhjal) juhtivatel kohtadel «üliriike» (NL ja USA), kuid millede mõju on ajas ning ruumis muutuv. Kuid peale selliste on veel lokaalsed, vasturääkivuste keskusteks * saanud suhete ning erilised erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide eksisteerimise ja tegevusega ning rahvusvaheliste õigusnormide, kontseptsioonide ja doktriinidega seotud suhted. (36* lokaalsed, seotud sidemetega riikidevahelised suhetekompleksid, millele on iseloomulik kiire arengudünaamika, olukorra teravnemine, konfliktsus ja ebastabiilsus. E Pozdnjakov. Ibid). «Konflikti üldteooria» kõrvale on ilmunud ja ka tähelepanu pälvinud E Luardi, Oksfordi ülikooli professori esitatud «ajalooline» (klassikaline) klassifikatsioon. Selles tuuakse põhiliste konflikti iseloomuomadustena välja riikidevaheliste suhete ajaloolisi iseärasusi. (37*«Conflict and Peace in the Modern International System.» Luard E., Boston, 1968.). Selles töös autori poolne pöördumine rahvusvaheliste konfliktide uurimise teoreetilises analüüsis ajaloo poole ei sisaldavat, nõukogude teadlaste arvates, rahvusvaheliste suhete arengu küsimuste teaduslikku uuringut, pidades seda rahvusvaheliste suhete ajaloo subjektiivseks, tendentslikuks käsitluseks ning see ei andvat vastust ajaloo mingil etapil toimuvate rahvusvaheliste konfliktide aluseks olevatele küsimustele. Aga ta tuli, peale mõnede ajalooliselt eksisteerinud rahvusvaheliste suhete süsteemi uurimist, järeldusele, et «riikide domineerivaks konfliktse käitumise motiiviks ja XVI – XVII sajandite sõdade põhiliseks põhjuseks oli religioosne evangelism aga XVII – XVIII s. alguses – dünastjate võim, ning XIX s. süsteemides – rahvuslus, kuid peale 1917.a., lisandus rahvuslikule vaenule ideoloogiline evangelism.»*37* Ibid). Luardi arvates ilmusid esimesed rahvusvaheliste suhete organiseerimise süsteemid juba 720 – 220 a, e.m.a.. Selline oli Hiina riikide süsteem, millist Luard iseloomustab, kui «ekspansiivset konkurentsi» omavat ja millele olid põhiliselt iseloomulikud territoriaalsed vaidlused. Järgmisteks süsteemideks olid Kreeka linn-riigid («liitude bipolaarse konkurentsi» süsteem), XVI – XVII s. alguse Euroopa riikide süsteem («hajutatud territoriaalse konkurentsi» süsteem), XVII – XVIII s. alguses («dünastilise konkurentsi» süsteem), XVIII – XVX s. alguses («rahvusliku vaenu» süsteem) ja lõpuks, kaasaegsete rahvusvaheliste suhete süsteem, mis kujunes välja peale 1917.a. («ideoloogilise vaenu» süsteem). Luardi arvates luuakse rahvusvahelisi suhteid, valitsejate soovi kohaselt, kellel on nende suhete tasakalus hoidmise vabadus, seega võib ta neid suhete süsteeme luua ja hävitada. Nende riikide rahvusvahelistes konfliktides edasiviivateks motiivideks on, nagu toonitab Luard, on riigipeade territoriaalsed, religioossed, nende dünastiate huvid, rahvuslikud ja ideoloogilised kaalutlused. Ta peab rahvusvaheliste suhete arengut mõjutavateks faktoriteks, selle süsteemi subjektide eesmärke, mis ei ole riikide klassilise iseloomu määratlus, vaid «ideoloogilise evangelismi» mõiste üldistus. Süsteemide arengus omavad olulist mõju, Luardi arvates, erinevat sugu distantsid, mis eraldavad ühe või teise süsteemi subjekte («teekonna pikkus», mis on mõõdetav ajaga, mis kulub ühest riigist teise rännakuks; «diplomaatiline distants», mis on mõõdetav side tehniliste vahendite taseme, saadikute poolt loodud kontaktide ja volituste liikidega; «sõjaline distants», millest sõltuvad konflikti vormid jne.). Distantsi vähenemine ajas viib ühe süsteemi teise üleminekuni ja seda peetakse Luardi poolt avastatud üheks ajaloolise arengu seaduspärasuseks. See rahvusvaheliste suhete ja rahvusvaheliste konfliktide tüpologiseerimise kaudu klassifitseerimise süsteem on teoreetiliselt põhjendatud, sest läheneb asjale sisulisest küljest. (Marksistlikus rahvusvaheliste suhete teaduses klassifitseeriti rahvusvahelisi konflikte sotsiaal-poliitilisese iseloomu, põhjuste ja liikumapanevate jõudude seisukohast, aga see ei ole käesoleva töö teemaks). Kaasaegsete rahvusvaheliste konfliktide tüpologiseerimise probleemide teaduslik väljatöötamine on põhimõtteliselt eraldamatu rahvusvaheliste suhete tüüpide uurimisest, kuna konflikt on üheks riikide, kui põhiliste rahvusvaheliste suhete süsteemi subjektide, poliitiliste suhete vormiks. (D Tomashevski esitab sellise rahvusvaheliste suhete tüpoloogia: kahe maailmavaatesüsteemiga riikidevahelised suhted, kapitalistlike riikide omavahelised suhted, sotsialistlike riikide vahelised suhted, imperialistlike riikide ja arengumaade vahelised suhted, sotsialistlike riikide ja arengumaade suhted ja arengumaade omavahelised riikidevahelised suhted. * (46*D G Tomashevski vk. «Leninlikud ideed ja kaasaegsed rahvusvahelised suhted». M.,1971.). Rahvusvaheliste suhete tüüpide väljatoomisel on vaja arvestada rida lisatunnusjooni, mis väljendavad konflikti kui rahvusvaheliste suhete ühte vormi, et ei tekiks ühe vormi absolutiseerimist, mil see omab kogu rahvusvaheliste suhete spektri. (V I Gantman soovitab oma raamatus «Rahvusvahelised konfliktid» jagada need kolme konfliktide põhitüüpi: kahe sotsiaal-poliitilise süsteemi vahelised konfliktid; konfliktid, mil imperialistlikud riigid püüavad maha suruda rahvaste rahvuslikku vabadusliikumist; imperialistlikke riikide omavahelised konfliktid.* 47. «Rahvusvahelise konflikti tüübid, olemus, struktuur ja arengufaasid», V I Gantman, raamatus «Rahvusvahelised konfliktid» , M., 1972.) Vähetähtsad ei ole ka konflikti iseloomutavad hulgalised näitajad, nagu osaliste majanduslikud , sõjalised võimalused, trantsport, side, mobiliseerimise võimalused, selle ulatus, ajaline kestvus jne..

IV OSA
Rahvusvaheliste konfliktide ja kriiside juhtimine.


Kaasaegne Lääs paneb suuri lootusi juhtimise teaduslikult põhjendatud ja organiseeritud süsteemile, nähes selles kriiside ja sotsiaalsete konfliktide ärahoidmise ning lahendamise võimalust. Teadusliku juhtimisega seostatakse lootusi, et sotsiaalsete protsesside ratsionaalse juhtimisega ,nii riigisiseste kui ka riikidevaheliste, on võimalik see muuta efektiivsemaks ning paindlikumaks. Üliriikide maailmapoliitilist rolli kutsus muutma Z Brzezinski (kes on olnud ka USA presidendi abi), kes esinedes Chicagos Veitsmani nim teadusliku uurimise instituudis, selle aastakoosolekul, rõhutas, et “käesoleval aja kõige dünaamilisemal inimkonna eksisteerimise ajajärgul tähendab asjade käigu muutuste juhtimine rahvuslikku julgeolekut. Asi on selles, et kogu maailm hakkab vältimatult muutuma jõudude survel, mille üle ei ole ühegi riigi valitsusel täielikku kontrolli. Ameerikale on saanud osaks eriline roll, olla kaastegevaks globaalsete muutuste juhtimisel, kuna meie riik ei ole lihtsalt mineviku orgaaniline projektsioon, vaid ta on, peale selle, ka side tulevikuga”. Grupp Hudsoni instituudi kaastöölisi, G. Kahni (1922 – 1983.a. sotsioloog ja futuruloog ) juhtimisel, viisid läbi futuruloogilised uuringud, milles pannakse juhtimisteadusele suuri lootusi, et lahendada selliseid globaalseid maailmaprobleeme nagu: kas inimkond, mis on varustatud teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutustega, suudab ületada demograafilise plahvatuse tagajärgi, likvideerida toitlus, tooraine ning energiakriise, säilitada ümbritsevat keskkonda ja hoida ära termotuuma sõda? Vastus kõlas optimistlikult. “Meie seisukohalt vaadates, - teatasid uuringu autorid, - et õieti mõtestatud uurimistöö ja hästi korraldatud kaasaegsete sõlmprobleemide lahendamise juhtimisega, saab aidata progressi arengut pika aja vältel inimkonna kasuks ja mitte selle kahjuks.”* (1*«The Next 200 Years. A Scenario for America and the World.» Kahn H., Brown W., Martel L., N.Y., 1976.). Lääne juhtimisteadus on esindatud kõige erinevate suundade, koolkondade ja vooludega. Selle raames töötatakse välja olulisel määral teineteisega sobimatuid kontseptsioone ja kardinaalsed lahknevused leiavad aset isegi ühe ja sama suuna esindajate teooriates (et keegi ei süüdistaks kõikide võimaluste mittearvestamises). Lääne juhtimisteaduse valdkonnas kasutatakse süsteemse lähenemise kontseptuaalset aparaati, rakendatakse uusimaid sotsioloogiliste ja sotsiaal-psüholoogiliste uuringute vahendeid ning uusimaid teaduslik-tehnilisi saavutusi.*(2* hulga nõukogude autorite tööde põhjal...). Lääne juhtimisteaduse põhiideed pandi proovile 60 – 70 .aastatel, mil neid rakendati rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel. Täpsemalt, konflikti lahendamise küsimus metodoloogilises ja poliitilises plaanis tõstatati nüüd hulga laiemas riikidevaheliste konfliktide ja kriiside «juhtimise» suurusjärgus. *(3*erinevate allikate andmetel eksisteerib maailmas üle 80 uurimiskeskuse, mis tegelevad selle teemaga. «Conflict Control and Conflict Resolution.» Höglund B., Ulrich J. (eds) Copenhagen, 1972.). Konfliktide-kriiside juhtimist vaadeldakse kui protsessi, mis koosneb selliste situatsioonide tekkimisele eelnevatest hoiatuste etapist, selle piiramisest ning lahendamisest. Sellistes uuringutes kasutatakse laialdaselt juhtimisele nn. «situatsioonilist lähenemist», mis pretendeerib erinevate juhtimiskontseptsioonide väljatöötatud integreeritud aluse nimetusele, et ületada teooria ning praktilise juhtimise vahelist lõhet, on suurendatud teoreetiliste uuringute praktilist tähendust konfliktide-kriiside juhtimise valdkonnas, väljatöötatud printsiibid, mis teevad võimalikuks konkreetsetes tingimustes praktiliselt lahendada neid või teisi juhtimisprobleeme. Terve rea konfliktide ja kriiside juhtimist käsitlevate tööde aluseks oli juba enne 1954. aastat ameerika teadlase, P Druckeri (1909 - ., ameerika majandusteadlane, sotsioloog, publitsist ja juhtimisprobleemide ekspert)*(4*«The Practice of Management.» Drucker P., N.Y., 1954.) (poolt väljatöötatud juhtimisprotsessi üldine metodoloogiline skeem, mis on tema õpilaste poolt hiljem täiendatud. Kooskõlas selle skeemiga toimub knkreetsete juhtimisprobleeemide analüüs läbi järgmiste etappide:

olukorrale hinnangu andmine, et selle tähtsamaid probleeme väljaselgitada; juhtimiseesmärkide formuleerimine ja eesmärgi saavutamiseks printsipiaalse tee valimine;

olukorra iseloomu uurimine ja otsuse tegemist mõjutavate faktorite kindlakstegemine;

alternatiivsete tegevusliinide väljatöötamine;



iga alternatiivi hindamine ja olukorrale sobivaima väljavalimine;

konkreetse tegevusega kindlaksmääratud plaani täitmine.* (5*«Situationai Theory of Managment.» Mockler R. – Harvard Business Review, 1971, Nr. 3.) Situatsioonilise lähenemise iseärasuseks käesoleval etapil on see, et «olukorda» (situatsiooni) ei vaadelda kui juhtimisprotsessis esinevat üksikut nähtust, vaid kui mingit üldistatud juhtimisotsuse mudelit, kus on selgelt välja toodud kontrollitavad ja kontrollimatud muutujad ning määratakse kindlaks (nagu on reegliks saanud, hulgaliselt) vastastikulised seosed süsteemi objektiivsete iseloomustuste ja keskonna ning sellele vastavate otsuste vahel. Eriti suurt tähtsust juhtimise protsessis omistatakse juhtimisotsuse informatsioonilisele kindlustamisele.* (6*Välispoliitika juhtimise informatiivsed aspektid, sealhulgas ka rahvusvahelised konfliktid, on leidnud käsitlemist D Nikolaevi raamatus vk. «Informatsioon rahvusvaheliste suhete süsteemis». M., 1978.). Kuid, nagu on tööde analüüs näidanud,siis siseriikliku asjaajamise juhtimisaparaadi kontseptuaalse ja metodoloogilise aparaadi otsene ülevõtmine välispoliitilisse sfääri ei taga juhtimisotsuste ettearvatavaid tulemusi, kuna välissuhetes teine pool ei reageeri oodatult, sest alati võib olla mõni ootamatult esilekerkinud «tühine» asjaolu, mis kodustes tingimustes ei saa isegi halbades unenägudes ette tulla, kõik peapeale pöörata. Seepärast jätkub pidevalt uute uuringute tegemine, et määrata kindlaks rahvusvaheliste suhete korraldamise eesmärke ning vahendeid. Nii, näiteks, USA endine riigisekretär H Kissinger, intervius ameerika ajakirjale «Time» ütles: «Riigijuhid kannavad vastutust oma rahva vajaduste kindlaksmääramise eest. Kui põigelda kõrvale küsimuste lahendamisest, siis nad kutsuvad esile kriisi, aga juhitamatu kriis võib selle arengu käigus pöörduda kataklüsmiks». Puudutades sündmusi Iraanis, rõhutas H Kissinger: «Kui see protsess jääb juhitamatuks, siis selle lõpp tuleb veelgi tõsisem kui oli selle algus... Me peame näitama, et me mõistame oma isiklikke huvisid ja oleme valmis neid kaitsma aga see tähendab, et me peame pidevalt olema juhtival kohal. (Lääne juhtimisteaduse vaimus antakse amerika politoloogide J Ellsworthi ja A Stahke poolt mõistele poliitika määratlus. «Kõige laiemas mõistes, -kirjutavad nad, - võib poliitika olla määratletud kui sotsiaalsete konfliktide juhtimine. Kui selline, kujutab ta endast sotsiaalset funktsiooni, mis kindlustab ühiskondliku korra ja rahu, kontrollides konkurentsivõitlust väärtuste eest.»* (7* Ellsworth J., Stanke A., «Politics and Political Systems. An Introduction to Political Science.» N.Y., 1976.). Pidevalt toimub juhtimisprotsesside täiustamise teede otsimine, sealhulgas, ka välispoliitika vallas, et kohanduda muutuvate oludega maailmas. Rahvusvahelises mõttes saab juhtimist võtta, kui sündmuste käigu mõjutamise püüdu, samastamata seda juhtimise küberneetilise mõistega ja siseriikliku juhtimisega. Stiihilise ja teadliku juhtimise vahekord sõltub ühiskonnasuhetes osalejate küpsusest ja sellest kuidas need lasevad end aktiivselt juhtida sotsiaalsetes protsessides. Esimeseks «globaalse» rahvusvaheliste suhete süsteemiks, kus valitses stiihiline turu mehanism oli konkurents. Kuid see on oma ilmet muutnud. Selle ilmnemine rahvusvahelistes suhetes tähendab pikaldast valitsemise ja allumise suhete taandumist, mil kõik riigid saavad süsteemi võrdseteks subjektideks ja rahvusvaheliste probleemide lahendamine teostatakse lõppude-lõpuks ühistegevusega. Rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmise radikalseimaks viisiks on nende olukordade kriitiliseks arendamise piiramine ja lõpetamine. Rahumeelse kooseksisteerimise printsiibi kinlustumine ja pingelõdvendusele asumine viivadki teravate konfliktide vähenemisele ja teiste konfliktide rahumeelse lahendamiseni. Juba 70 aastatel suudeti paljud rahvusvahelised konfliktid lahendada, väiksemate kuludega, kui varasematel kümnenditel, mil valitses «külm sõda». Samuti õnnestus hoida ära selliste suurte konfliktide nagu 1971.a. India ja Pakistani vahel toimus, selle eskaleerumist. (Aga ka samuti 1974.a Küprose konflikt ning 1973.a. Isreali ja araabiamaades toimuvate konfliktide puhul oli märgata rahumeelsemate lahenduste otsimise tendentse). Lõpetati ka Vietnami sõda. Kuid pidevalt toimusid uued konfliktid (Somaalia ja Etioopia 1977 – 1978), kuid püüti leida teid kriiside intensiivsuse vähendamiseks, et teised küpsevad konfliktid kriisideni ei saaks areneda, sest viimaste negatiivsed tagajärjed takistavad veel pikka aega riikides normaalse olukorra saavutamist. Rahvusvahelised konfliktid võivad pingestada õhkonna kogu maailmas ja tuua päevavalgele uusi ebastabiilsuse piirkondi, mis raskendavad juba tekkinud kriiside lahendamist. (Hetkel on päevakorras islamimaade teoloogilised ja ideoloogilised probleemid ). Tihti tekivad järjest juurde uued raskused, mis tuleb lahendada juba väljaspool varem ettevalmistatud kavasid. Ka 1980.a. septembris puhkenud Iraani-Iraagi konflikt ei jätnud suurriikidele võimalust eemalt pealtvaatajaks jääda, sest selle konflikti mõjud avaldusid negatiivselt eemalseisjatele olulistes huvisfäärides. Kuna kumbki konflikti osaline oli suur nafta tarnija ja vaidlusalune territoorium ise asus naftamaardlate kohal ning laevateede piirkonnas, nii et ka teistest riikidest nafta tarnimine takerdus, kutsudes esile naftahinna hüppelise tõusu maailmaturul. Kriisi ajal sündis USA-s kollektiivsete meetmete vastuvõtmise idee (püüti luua Hormuzi väina laevateede kaitsmise rahvusvahelist laevastikku ja võtta ühismeetmeid vaenutsevate poolte lahutamiseks).*(13*»Time» 1980, Okt. 6.). Sel eesmärgil saatsid USA, Inglismaa ja Austraalia Araabia poolsaare ranniku lähedale oma sõjalaevad. Et luua «regionaalne kaitseliit» haarati sellesse ka Isreal ja Egiptus. Vastasleeri aga arvati Iraak, Süüria, Liibanon ja Iraan.* (14*Newsday, 1980, Nov. 17.).(NL oli siis ametlikul seisukohal, et konflikt on lokalne ja teistel pole sinna asja. Umbes samal ajal viis NL oma väeüksuse Afganistaani, väites, et see samm on tehtud kooskõlas ÜRO põhikirjaga ning Afganistaani ja Nõukogude Liidu vahelise sõpruse ja koostöölepinguga.). Kuid sel konfliktsel perioodil ilmus poliitika maastikule jõuliselt Hiina, toetades Lääne poliitikat ja pannes NL kopromisse tegema, sest Hiina oli vaja saada oma sõprade nimekirja..Ameerika teadlane L. Bloomfield tähendas: «70.aastad nõuavad ühepoolsele sõjalisele sekkumisele alternatiivide otsinguid... Selle strateegia põhiülesanne seisneb mitte selles, et võita lokaalseid konflikte, või neid juhtida, vaid et neid pidurdada ja ärahoida või siis lahendada.* (19*«Controlling Small Wars: A Strategy for the 1970`s.» Bloomfield L, Leiss A., N.Y., 1969.). Selline kaasaegsetele rahvusvahelistele suhetele lähenemine kindlustaks kindlasti edu.



Do'stlaringiz bilan baham:
1   ...   4   5   6   7   8   9   10   11   12


Ma'lumotlar bazasi mualliflik huquqi bilan himoyalangan ©hozir.org 2019
ma'muriyatiga murojaat qiling

    Bosh sahifa