Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus

(6*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.).Sel moel kujutab väli endast suhete süsteemi, mida on võimalik analüüsida kahe aspekti põhjal: geograafilise ja analüütilise. Esimene aspekt eeldab rahvusvaheliste suhete süsteemi tundmaõppimist, selle osaliste käitumist ajas ja ruumis, st. «ajalooline» käsitlus. Teine aspekt – selle uurimine analüütiliste kordinaatide abil poliitilisi, majanduslike, psüholoogilisi, sotsioloogilisi, etnilisi ja teiste faktoreid, mis määratlevad riikide ja teiste rahvusvaheliste suhete poolte võimalusi ja mis mõjutavad nende valikuid, otsuseid ning tegusid, st. «teoreetiline» käsitlus. «Analüütilise välja» kontseptsioon on Q Wrightil eriti põhjalikult väljatöötatud. Kaheteistkümnemõõtmelise analüütilise välja sees ta eraldab kaks kuuemõõtmelist välja: «väärtuste väli» ja «võimaluste väli». Ta vaatleb rahvusvaheliste suhete osapooltena (subjektidena) rahvaid, rahvusi, riike, valitsusi, riikidevahelisi organisatsioone, assotsatsioone, üksikuid isikuid või mingit «tegevuse süsteemi», mis on võimeline tegema otsuseid rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Põhiliste kordinaatidena, mis määratlevad rahvusvaheliste suhete subjektide käitumist, k.a. konfliktne käitumine, on valitud alljärgnevad punktid. «Väärtuste välja» jaoks: objektiivsus – subjektiivsus, abstraktsus – konkreetsus, vabadus – piirangud, orjentatsioon juhtumile – orjentatsioon endale, kinnitamine (jaatus) – eitamine (eitus), efektiivsus – intuitiivsus. «Võimaluste väljale»: energia – letargia, paindlikkus – jäikus, koostöö – isolatsioon, tugevus – nõrkus, ressursside küllus – ressursside vaegus, tehniline progress – tehniline mahajäämus.* (7*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.) Wright püüab ekspertide poolt antud hulgalised iseloomustused tuua kordinaatides.(? KL) Sellega seoses ta kogus statistilisi algandmeid ja uuris neljakümmet viit peale Esimest maailmasõda toimunud rahvusvahelist konflikti. «Välja teooria» väljatöötamine, mis on rakendatav rahvusvaheliste suhete uurimisel, on üheks katseks luua teoreetiline baas, selleks et kasutada loodusteaduslikke uurimismeetodeid. Wrighti ja ta koolkonna esindajate arvates on rahvusvahelised suhted, sealhulgas ka rahvusvahelised konfliktid, hulgalise analüüsile allutatavad nii nagu füüsilised nähtused. Wrighti enda kogemus aga näitab, et rahvusvaheliste konflikti seaduspärasuste sügava sisulise analüüsita viib liigne matemaatiliste ja teiste täpsete meetodite kasutamine uurimustes ühekülgsusele. Selle ületamiseks tuleb leida kvalitatiivse ja hulgalise analüüsi õige kombinatsioon. Kui rahvusvahelist konflikti kujutada ette sotsiaalse protsessina, siis võib jälgida, kuidas selle elementide hulgalised muutused viivad kvalitatiivse muudatuseni. See teeb võimalikuks välja tuua ühed või teised selle arengu staadiumid. Q Wright teeb järelduse, et selline konfliktne protsess, nagu relvastatud konflikt,on sellise arengu kvalitatiivseks staadiumiks, mis on eelnevate hulgaliste muudatuste poolt ette valmistatud. Kahtlemata on vaja teatud hulk hulgalisi hinnanguid, et saada konflikti kvalitatiivset iseloomustust, sest need aitavad uurimise protsessis täpsustada konfliktse juhtumi kvalitatiivseid tunnuseid. Q Wright ja paljud teised teadlased annavad rahvusvahelise konflikti hulgalistele aspektidele ülisuure tähtsuse. Matemaatilise aparaadi kasutamine konfliktse protsessi intensiivsuse ja kestvuse mõõõtmiseks saavad nendes töödes sihiks omaette. Matemaatiliste vormelite laitmatust, mis kirjeldavad ühteisd või teisi konfliktse protsessi aspekte, loetakse uurimistööde edukuse kriteeriumiks, mis pretendeerivad panusele rahvusvaheliste konfliktide teoreetilistes analüüsides. Kvalitatiivne, sisuline uurimuse aspekt peab olema igasugustel olulistel hulgalistel mõõtmistel (kui neid on võimalik mõõta), näiteks, konflikti subjektide majanduslikku ja sõjalist potensiaali, väliskaubanduse mahtu ja välismaa toetust jne. Selles suhtes on (või, oli?) huvitav ka nõukogude teadlaste arvamus. Konkreetsemalt, V Jadov tõdeb, et kuna kõik looduslikud ja sotsiaalsed nähtused on kvalitattiivselt-hulgaliselt teatud, siis on nad ka printsipiaalselt mõõdetavad. Asi on vaid selles, et on vaja välja töötada adekvaatne mõõteinstrument.* (8*). Mõõtmise probleem on vaid osaliselt matemaatiline. Põhiliselt sõltub «mõõteinstrumendi» otsimine sisuliselt mõõteobjekti kvalitatiivsest analüüsist. Q Wright, teinud ära suure töö neljakümne viie rahvusvahelise konflikti uurimisel, lasi selle läbi tema poolt leiutatud konflikti eskalatsiooni võrrandi, tuli Wright järgmiste järeldusteni: faktoriteks, millised soodustavad konflikti eskalatsiooni, on tema arvates mõlema huvide konflikti haaratud poole poolt asja elulise tähtsuse tunnetamine;suhteline võrdsus koheselt kasutatavas jõus ja mõlema poole kindel veendumus, et jõu ülekaal on lõppude-lõpuks ikka tema poolel, tänu oma jõupingutustele ja liitlaste abile; ettekujutus sellest, et vastane on enam haavatav elavjõu kaotamise, konflikti üldmaksumuse, jne. suhtes. Vastavalt on eskalatsiooni pidurdavateks faktoriteks rahvuslike faktorite väheolulisus, ilmselge ja ülisuur jõudude ebavõrdsus, konflikti suur maksumus jne. Q Wrighti poolt tehtud uuringute tulemused näitavad kui ebaproportsionaalsed on kulutused intelektuaalsete pingutustele tema töö lõpptulemustega võrreldes. Q Wrighti õpilased võtsid üle põhiliselt vaid «välja» idee, kuulutades tema esitatud kordinaadid ja hulgalise mõõtmise süsteemi muutujate tähenduse «subjektiivseks» ja «ebateaduslikuks». Täpsemalt, Boulding võtab selle idee üle «konflikti üldteooria» loomisel, kui ta töötas välja konflikti statistilist ja dünaamilist mudelit. Tema töödes on konfliti teooria loogiliselt peaegu täiuslik skeem, mis on teaduses võrdlemisi harv nähtus. Bouldingi arendatud vaated ja ideed avaldasid suurt mõju lääne rahvusvaheliste suhete uurijate-teoreetikute konseptsioonide formeerumisele. Bouldingi raamat «Konflikt ja kaitse. Üldteooria.» on Läänes väga populaarne ja peaegu konflikti teoorias klassikaline töö. Selles on püütud rahvusvahelist konflikti teoreetiliselt läbimõelda, kui tervikut, uurides selle tekkimise, arengu ja lahendamise keerukat mehhanismi ning selle kohta ja rolli kaasaegsetes rahvusvahelistes suhetes. Bouldingi põhiidee seisnes selles, et üldiste elementide, mis on tema arvates sellele omased kõikidele konfliktidele, mis tulevad ette looduses ja ühiskonnas, tundmaõppimise alusel, luua selline konflikti «üldmudel», millist ühesuguse eduga oleks võimalik, arvestades olemasolevaid erinevusi, kasutada igasuguse konflikti analüüsimisel, aga samuti kontrollida majanduslike, tööstuslike, ideoloogiliste, etniliste ja lõpuks ka rahvusvaheliste konfliktide najal, milline, autori tunnistuse põhjal, «domineerib tänapäeval kõikide teiste konfliktide üle.»* (10*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Ta soovitab sotsiaalsete konfliktide kõrval «üldteooria» raames uurida ka bioloogiliste liikide vahelisi konflikte ning isegi «igavest sõda ookeani ja maa vahel». Boulding võttis oendapeale konfliktide analüüsimise üldise metoodika väljatöötamise ülesande, kasutades selleks «mängude teooria» instrumente ja teisi konfliktsete juhtumite uurimise matemaatilisi meetodeid. Oma plaanide elluviimiseks rahvusvahelise konflikti uurimisel läks Boulding struktualismi metodoloogia ja «sotsiaalse behaviourismi» printsiibi valikulisest ühendamisest kuni majandusteooria terminoloogia, üksikute mõistete ja kontseptsioonide mehaanilise ülekandmiseni.*(11*kaheksakümnendatel aastatel kujunes välja terve uus suund teaduses – «rahvusvaheliste suhete majanduslikud teooriad». Nendes teooriates vaadeldakse rahvusvahelist konflikti «oligopoly teooria» positsioonilt, mis uurib konkurentsivõitlust piiratud hulga firmade vahel «A Theory of Oligopoly.» G Stigler B Russet (ed.) Economic Theories of international Politics., Chi., 1968; «Power and Wealth:» Knorr K. The Political Economy of International Power. L., 1973.; «Economic Issues and National Security.» Knorr K. Trager F. (eds.) Kansas, 1978.). Bouldingi poolt Wrighti vaadete arendamiseks konstrueeritud põhiliseks mudeliks on abstraktne statistiline kellegi «behaviouraalse ühiku» (konflikti poole) «behaviouraalses ruumis» või «väljas» konfliktse käitumise mudel. See mudel on loodud staatikas konflikti struktuuri väljendamiseks s.t. ta peab konfliktset protsessi läbilõikes näitama ja seda kirjeldama mingi formaliseeritud keele abil. Selle mudeli konstrueerimisel kasutab Boulding enda väljatöötatud mõistete süsteemi, sealhulgas poolte käitumine «behaviouraalses ruumis», nii isiklikus kui ka üldises, «väärtuste hierarhia», mis määratleb konflikti osapoolte käitumist ja rea teiste. Bouldingul on konflikti pooleks – «behaviouristlik ühik», s.t. mingi moodustav tervik või organisatsioon, mis on võimeline võtama erinevaid olekuid aga seejuures säilitades oma identsuse ja üldise piiri.* (12*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellise ühikuna võib olla, tema arvates, isiksus, perekond, loomade või taimede liigid, ideede klass, teooria (ideoloogilistes konfliktides) või sotsiaalne organisatsioon (firma, usuühing, kutseühing, riik). Nagu Boulding tähendab, on «behaviouristlik ruum» «behaviouristliku üksuse seisund teatud ajahetkel, mis on määratletav väärtuste või muutujatega, mis seda iseloomustavad»* (13*Ibid.). Igaühel pooltest on oma «behaviouristlik ruum», kuid selle vastastikusel toimel tekib selline üldine ruum või väli, mille sees toimub konflikt ja mida iseloomustatakse poolte teatud asendiga ja nende liikumise erinevate suundadega. Boulding joonistas selle välja erinevaid elementaarseid geomeetrilisi skeeme ja näitas graafiliselt kõiki võimalikke poolte liikumise suundi selles väljas ning väljaspool selle piire, mis parandavad või halvendavad mõlemate poolte positsioone või siis neist ühe poole paigutust. Nende suundade hulgast ta toob välja «konfliktsed suunad» ja «kauplemise suuna». Sel moel iseloomustatakse «üldist behaviouristlikku ruumi» mitte ainult konfliktiga, vaid ka koostööga, millest järeldub, nagu autor toonitab, et konfliktse juhtumi analüüsi puhul on rakendatavad mängud salliva konkurentsiga (või mängud mittenullilise summaga). Tõelise konfliktse juhtumi puhul peab olema teadvustatud poolte püüdluste kokkusobimatus, nende soov behaviouristliku ruumi täita, millest nad teineteist püüavad välja tõrjuda. Sel moel on Boulding, erinevalt reast teistest teadlastest, tõusnud teatud arusaamiseni konflikti ja vasturääkivuse (antagonismi) erinevusest. (Vasturääkivus oli eriti oluline mõiste nõukogude teaduses KL.). Kuid Bouldingi ettekujutuses oli teadvustamise element tihti asendatud konflikti äärmise subjektiviseerimisega. Bouldingu arvates eksisteerib igal poolel oma «väärtuste hierarhia», milline võib olla kindel või vähemkindel. Kindla hierarhia puhul on kerge kahest võimalikust positsioonist määratleda paremat; siin ei ole valiku probleeme. Väärtuste kindel hierarhia viib kiiremini konfliktini, kui vähemkindel hierarhia, sest pool ei saa paremat positsiooni ära anda, kui seda teine pool omale soovib. Bouldingi skeemi järgi seisneb «behaviouristliku ühiku» käitumine selle liikumises parimale positsioonile, s.t. selle punktile «võimaluste piiril»*, (14*Boulding toob mõiste, «võimaluste piirid» sisse, et määrata kindlaks nende positsioonide või olukordade raame, milliseid võib konfliktis osalev pool omada või võtta. See piir määratakse kindlaks füüsiliste, psüholoogiliste, õiguslike, finantsiliste ja n.e. piirangutega (Ibid)), milline on kõrgeim võrreldes ükskõik millise punktiga «väärtuste hierahial». See ongi, Bouldingi arvates, ühiku ratsionaalseks käitumiseks, aga irreaalseks käitumiseks peab ta poole liikumist «võimaluste piirist» väljapoole, üleüldse kõigist võimalikest positsioonidest parima poole. Erinevused poolte käitumises määratakse kindlaks nende ettekujutuste põhjal ratsionaalsusest ja ebaratsionaalsusest või siis nende «väärtuste hierarhia» põhjal. Käitumist peetakse ebaratsionaalseks, kui see põhineb «behaviouristliku ühiku» ebaõigel ettekujutusel rahust, või ebaadekvaatsel väärtuste süsteemil. Boulding tõi läänes rahvusvaheliste suhete teadusse esimesena sisse mõiste «ikoon», mis omas olulist rolli pooltel teine teisest moonutatud ettekujutuse saamisel.*(15* «The Image: Knowlegde in Life and Society.» Boulding K., N.Y., 1956.). Lääne teadlaste poolt kasutataval «teineteise mittemõistmise» kontseptsioonil on oluline osa konfliktide ja sõdade allikate ja põhjuste põhjendamisel. Sel moel seotakse rahvusvaheline konflikt inimeste ettekujutuste ning meelestatusega, «ikoonidega», millega võib manipuleerida ja milles võib olla (seal hulgas ka ettekavatsetult) küllaltki moonutatult vastuvõetud tegelikkus. Kuigi agressiivne poliitika ja rahvusvahelised konfliktid ei ole sünnitatud psühholoogiliste moonutiste poolt ja suur osa nendest moonutustest ei sõltu niivõrd inimeste individuaalsetest omadustest vaid konkreetsetest sotsiaal-poliitilistest tingimustest, milles need tegutsevad. Bouldingi poolt väljatöötatud konflikti mudel, mis kujutab sisuliselt endast konflikti struktuuri kirjeldust, selle elementide põhilisi sidemeid ja ühismõju. Boulding selgitab, et tema esitatud konflikti dünaamika mudel soodustab konflikti, kui «dünaamislise behaviouristliku süsteemi» arengu seaduspärasuste avamist. Selle süsteemi areng eeldab «möödunud ja käesolevate olukordade järjestikulist vahetumist, aga samuti ruumi, milles eksisteerivad stabiilsed vastastikulised suhted, mis on reguleeritavad küllaldki lihtsate seadustega ja mille abil on võimalik ennustada süsteemi seisukorda tulevikus, parameetrite muutumist.»* (16*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.).Konflikti arengu struktuuri ja selle elementide funktsioneerimise «tavaliste seaduste» mõiste, on Boulding võtnud üle L Richardsonilt* (inglise matemaatik, kes püüdis matemaatiliste vormelite kaudu näidata poolte vastastikuse tegutsemise protsessi arengut konfliktis relvastuse võidujooksu näitel. )17*»Arms and Insecurity. A MathematicaL OF THE Causes and Origins of War.» Richardson L,. L., 1960.), nimetades neid «protsessi reaktsioonideks». Bouldingi käsitluses on need protsessid «konfliktsete protsesside tähtsaimaks klassiks, mille kestel mingi ühe poole tegevus muudab teise behaviouristlikku ruumi, et kutsub esile selle liikumise, milline omakorda muudab esimese ruumi, kutsudes esile selle vastu liikumist jne.*(18* « Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Majanduses on, ta arvates, selleks hindade sõda, rahvusvahelistes suhetes – relvastuse võidujooks. Reaktsiooni protsesse jälgitakse selle kõikidel vastastikuliste suhete etappidel: üliõpilaste ja õppejõudude, abikaasade, kutseühingute ja ettevõtjate, presidendi ja kongressi, Venemaa ja Ameerika jne. vahel. Behaviouristid, pretendeerides rahvusvaheliste suhete objektiivse uuringu teostajate nimele, väidavad, et käitumine ongi see ainuke reaalsus, mida saab uurimisele allutada ja isegi täpsele hulgalisele mõõtmisele ja nii nad uurivadki riikide käitumist keerukates rahvusvahelise situatsiooni suhetes.

R Rummel, uurides riikide sisest konfliktset käitumist rahvusvahelisel areenil kasutades «välja teooriat», väidab, et «kõik sotsiaalne tegelikus on väli, mis koosneb sotsiaalsete ühikute kõigist iseloomustustest ja vastastikusest tegevusest nende keerukates seoses».*(19*«A Field Theory of Social Action With Application to Conflict within Nations.» Rummel R. – General Systems Yearbook, 1965, vol. 10.,«Indicators of Cross – National and International Patterns.» Rummel R. – American Political Science Review. 1969, March, vol. 63.). Rahvusvaheliste suhete süsteem ja selle allsüsteemid on samuti Rummeli poolt vaadeldavad mingi väljana, milles ühe riigi käitumine teise riigi suhtes võib olla kujutatud vektoritena joon ruumis, mille suurus määratleb riikide paari põhilisi mõõte, samuti nende asendit sellel väljal, aga samuti ühe riigi asendit ning nende iseloomustusi. Ühe riigi käitumine teise riigi suhtes seotakse loogiliselt nende iseloomustustega vektoriaalse kauguse mõistega. Riikide paari (diaad) asukoht behaviouristlikus ruumis on nende või nende iseloomustuse vahelise kauguse funktsioon. Riikide rahvuslikud iseärasused (iseloomustused) on vaadeldavad sotsiaalse distantsina, mis määratleb riikidevahelisi suhteid.* (20*«Some Empirical Findings of Nations and Their Behavior.» Rummel R. – World Politics, 1969, January, vol.XXV, Nr. 2.). N Dorina hinnangul ei õnnestunud R Rummelil riikide «sisemiste» ja «väliste» iseloomustuste ääretust hulgast välja selgitada seda olulist, mis tegelikkuses määravad rahvusvahelistes suhetes kindlaks riikide strateegiat ja taktikat, sest lähtuvate indikaatorite hulk, mis on «välja» mõõtmiseks antud, on valitud erilise põhjendamiseta ja üpris suvaliselt. Muutujate klass, mis on kirjeldatud riikide sotsiaal-poliitiliste iseloomustustega on antud üpris primitiivselt. Näiteks, jagatakse nendes kõik riigid nelja gruppi: «kommunistlikud», «lääne poliarhiad», «monarhiad» ja «diktaktuurid». Pole siis imestada, et Rummeli projekt «Dimensionality of Nations» (DON) – («Riikide mõõdetavus».)* (21* Projektis DON püüti faktorite analüüsi meetodil uurida «objektiivsete indikaatorite» hulgalist mõõdetavust süsteemis, mis määravad kindlaks koordinadid «sotsiaalsel väljal». vaata. «Dimensions of Conflict Behaviour within and between Nations.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolutions, 1966, vol. 10.., Nr. 1. «Dimensions of Didic War. 1810 – 1952.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolution, 1967, vol. 11, Nr. 2.) ei leidnud praktilist rakendust realsete rahvusvaheliste suhete uurimises.

Behaviuristliku analüüsi, mis mõeldud poolte konfliktides käitumise seaduste seletamiseks, nende vastastikustes seostes, tähtsamateks sisulisteks kategooriateks on «ellu jäämise» kategooria, mis on sellega tihedalt seotud mõistega «kohandumine» ja «integreerumine». Bouldingi «Konflikti üldteooria» on sisult sarnane «ellu jäämise» sotsiaal-darvinistlikule kontseptsioonile. «Võitlus ellu jäämise nimel» on Bouldingi poolt kuulutatud bioloogiliste ja sotsiaalsete konfliktides käituvate osaliste põhiliseks iseloomustuseks. Selles võitluses näeb Boulding ette konfliktide allikaid ja neid liikuma panevaid jõude ning nendest tuuakse välja ühiskondliku arengu seaduspärasused. Boulding kandideerib «ellu jäämise» teooria, mida kasutatakse rahvusvaheliste suhete analüüsil, enim läbitöötanud seisukohtadega teadlase kohale. Ta kasutab selle teooria rakendamisel oma isiklikku kogemust firmade vahelise konkurentsivõitluse küsimuste uurimisel ja kuna ta arvates on riikide käitumine võitluses territooriumite ja mõjusfääride pärast, võrreldav analoogiliselt konkureerivatele firmadele, siis peab ka «ellu jäämise» probleem olema keskseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Meelega abstrakteerudes keerukast rahvusvaheliste konfliktsete suhete süsteemist, rõhutab ta vaid ühte külge «võitlust ellu jäämise» eest. «Ellu jäämise», või «eluvõimelisuse» all mõistab Boulding «ühe poole võimekust ja soovi teise poole purustamiseks või hävitamiseks». Lähtudes sellest, jaotab ta pooled «vaieldamatult elujõulisteks» ja «tinglikult elujõulisteks». Esimeste hulka kuuluvad sellised, millised «ei saa olla purustatud või absorbeeritud, kuna on ise sõltumatute otsuste allikad», teiste hulka aga sellised, mis «võivad olla purustatud või neelatud, kuid mis eksisteerivad veel seepärast, et need riigid, mis on võimelised neid hävitama, hoiduvad oma võimaluste teostamisest».* (22*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellelt positsioonilt lähtudes on situatsiooni puhul, milles mõlemad pooled omavad «elujõudu», on konfliktil pikaleveninud iseloom. Sel puhul, arvab Boulding, oleks õigem rääkida pigem « kontrollist konfliktse protsessi üle», aga mitte konflikti lahendamisest. Aga tunduvalt nõrgema poole «tingliku elujõulise» juhtumil eksisteerib allaneelamise või hävimise oht, kuid neeldumise või integratsiooni protsess ei olegi Bouldingi arvates, kõige hullemaks lahenduseks. Tihti on integreeritud poolel säilunud suurematel organisatsioonidel oma individuaalsus ja Bouldingi arvates võib « neeldumine tegelikkuses tähendada antud juhtumil organisatsiooniliste raamide laiendamist, mis võivad mingis mõttes suurendada koostisosade elujõudu»* (23*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Boulding, kes kasutas oma töös katergooriat «ellu jäämine», ei salga, et ta kasutas seda selleks, et teooria oleks vaba eelarvamustest ja et see oleks «konflikti mõiste» abstraktne vorm. Samuti tunnistab ta lihtsat loomuliku õiguse seadust, mis on pandud sellisesse fraasi: «Struggle for Life» - võitlus ellujäämise eest.* (25*Ibid.,) Sellist lähenemist peab Wright kohasekss pigem orgaanilise evolutsiooni kui rahvusvaheliste suhete teooriale.*(28*«The Study of International Relations.» Wright A., N.Y.,1955. ). Ka H Sprout ja M Sprout peavad seda organilist evolutsiooni tähistavat mõistet ebakohaseks kasutamiseks rahvusvaheliste konfliktide suhete käsitlemisel.* (29*«The Ecological Perspective of Human Affairs with Special Reference to international Politics.» Sprout H., Sprout M. Princeton, 1965.). Ja lõpuks rõhutab ka Rapoport selle bioloogiast võetud analoogi kohatust ja soovitab selle asemel uurida konkreetseisd vaadeldavaid mehhanisme.* (30*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). Need bioloogilise või matemaatilise funktsiooni kasutamised on iseloomulikud strukturalismile ja võivad viia arusaamises ekslikele tulemustele. Bouldingi arvates on ajalugu mingi «behaviuristlike ühikute» olekute jägnevad üleskirjutused, mis määratlevad väärtuste kogumit. «Behaviuristliku ühiku», näiteks riigi või riikide grupi ajalugu, st. Bouldingi arvates on «riigis järgnevatel ajalõikudel olevate olukordade üleskirjutus. Olukorda võib võrrelda liikuva filmilindi ühe kaadriga ja ajalugu saab üheks, sellel lindil teineteisele järgnevaks kaadriks.»*(32**«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Kõik on ilus aga film on enne valmis tehtud ja kui ajalugu filmiga võrrelda siis me seda nii vaatamegi. Edasi ja tagasi. Seistes ja liikumises, kuid selle filmi lõpp on tegelikult veel salvestamata ning me võime vaid teadaolevate andmete baasil selle järgmist kaadrit ligikaudset ette kujutada ja sedagi mitte täpsemalt ja pikemaks ajaks kui teevad sünoptikud tavalist ilmaprognoosi. Prognoosid on õnneks ekslikud ja see teeb optimistlikumaks. Üheks süsteemnse ettekujutuse puuduseks peetakse arvamust, et selle süsteemi arengu tulemuseks on tasakaalu saavutamine ja selle komponendid on seotud koordinatsiooni printsiibiga, ning mille koostegevus tuleneb ühise põhilise määratletud aluse puudumisest. Aga T Parsonsi arvates – «et tegevuse süsteemi põhiliste komponentide ja muutuste faktorite hulgas ei eksisteeri, mingit eelistust. Muutused võivad alata igast süsteemi allikast. Tulemus sõltub süsteemi jõudude tasakaalust selle teatud aja lõigul.* (34*« Toward a General Theoory of Action.» Parsons T., Shils E.A., Cambr., 1951.) Tema vaateid jagasid mitmed teised teadlased, kes uurisid rahvusvahelist konflikti. Nõukogude teadlased aga arvasid, et süsteemi komponentide vahel puudub «võrdõiguslikkus» ja sotsialse struktuuri komponentide hulgas on määravaks tootmine. Nad väidavad, et marksistlik rahvusvahelise konflikti struktuuri uurimine ei oma mingit ühisosa lääne struktualismiga.

Kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses ilmusid «geneetilise struktualismi» teooria arendajad, kes piirduvad vaid geneesi väliste vormide uurimisega, laskumata struktuuri arengu allikate ajalukku (viimane väide on kriitikute hinnang). Kuigi Boulding ja paljud teised tema koolkonna esindajad räägivad palju konflikti dünaamikast. Areng on nende arusaamise järgi selle elementide, nende funktsioonides ja sidemetes (jõu, eriti konfliktis osalevate poolte sõjalise jõu vahekorraga) seotud ikooniga koos hulgaliste muutustega, mis ei vii konflikti struktuuri juurteni ulatuva murranguni ja seega uude kvaliteedi tasandile ning mõiste areng tähendab liikumist. Boulding ütles kohe, et tema «konflikti üldteooria» ei oma midagi ühist eksisteeriva olukorraga (erandiks mõned illustratsioonid), vaid sellel on puhtalt teoretiline iseloom.* (38*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Rapoport aga väitis, et: «Näib, et konflikti üldteooriat ei olegi peaegu võimalik luua, sest «konflikti» mõiste kutsub meis esile suure hulga erinevaid nähtusi, millised alluvad hoopis erinevatele printsiipidele.»* (39*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). «Konflikti üldteooria» teooria sarnaneb tema arvates rohkem «sõja üldteooriale», kuigi sõja mõiste on konflikti mõistest hulga kitsam. Küsimusele, kas konflikti arenguks on vajaliokud mingid edasiviivad jõud, reageeritakse erinevalt. L Bloomfield sellele ei vasta, vaid vaatleb rahvusvahelise konflikti struktuuri «anatoomiat», või siis nagu Boulding näeb konflikti liikumapanevaid jõudusid lakkamatus «ellu jäämise võitluses», mis määrab ära poolte käitumise konfliktis. Nõukogude pool peab põhiliseks liikumapanevaks jõuks klassivõitlust ja selle huvisid. Lääne pool aga «rahvuslikke huvisid» ja siit ka «vastuolud on rahvuslikud». «Rahvuslikud huvid» on klassidest kõrgemal asuvad huvid. Sellist teooriat on käsitlenud põhjalikumalt ameerika «poliitilise realismi» koolkonna esindaja G. Morgenthau. Ta väitel esineb kaks huvide gruppi, mis detemineerivad riikide välispoliitilist tegevust. Alalised (peamised) huvid tähendavad riigi territoriaalse, poliitilise ja kultuurse terviklikuse kaitset ja mis ei saa olla kompromissi või poliitilise kauplemise objektiks. Kõikidel riikidel on identsed alalised huvid ja peavad neid iga hinnaga kaitsma. Muutuvad huvid – on kõik «indiviidide, ühiskondliku arvamuse, partei poliitika, ühiskonna moraali jne. huvidesse puutuv.* (44*«Dilemmas of Politics.» Morgenthau H. Chi. 1958., vaata ka «Contending Theories of International Relations.» Dougherty J. and Pfaltzgraff R., N.Y., 1971.).

Süsteemne käsitlus, mis on leidnud kasutust läänes viimase kahekümne aasta jooksul on andnud praktilisi tulemusi, milleks peetakse konflikti kui omapärase sotsiaalse süsteemi funktsioneerimise objektiivseid seaduspärasusi. Ka nende uurimise teatud meetodid ning analüüsi võtted on leidnud laialdast kasutust teiste rahvusvahelisi konflikte uurivate teadlaste hulgas. Lääne politoloog R Foster tunnistab, et marksistlik dialektika kindlustab nõukogude välispoliitilisi organeid ajaloo käsitluse ning tuleviku ettenägemise metodoloogiaga. Kuid see dialektika, kui loogika, on esmakordselt Hegeli poolt formuleeritud ja ei ole eranditult marksistide omandiks.*(48*«National Strategy in a Decade of Change. An Emerging U.S. Policy.» Kinther W., Foster R. (eds) Lexington, 1973.). Foster veendunult väitnud,et selleks, et USA võiks mõista nõukogude-ameerika suhete dünaamikat tulevikus on vaja vastavat metodoloogiat, aga nimelt: dialektilist meetodit, mille mõte seisneb vastuolude lahendamises kõrgema tasemel konflikti ning sünteesi kaudu.

Sissejuhatus rahvusvahelise konflikti uurimisse.

Konspekt.

Rahvusvaheline konflikt ja selle lahendamine.

Rahvusvahelise konflikti teooriad kuni 1980.a.
Kahekümnenda sajandi seitsmekümnendad aastad läksid rahvusvaheliste suhete ajalukku , kui aastad, mil toimusid suured läbimurded relvastuse võidujooksu ja sõjaliste konfliktide piiramises, mis said võimalikuks jõudude vahekorra objektiivsemal hinnangul.

Peale Teist Maailmasõda on toimunud mitmed suuremad relvastatud konfliktid, nagu Korea ja Vietnami sõda Kaug-Idas või siis sõjad Aafrikas ning ka Lähis-Idas. Nendest võtsid otseselt osa suurriigid, kuid toimusid ka paljud väiksemad aga osalistele mitte vähemolulised konfliktid kogu maailmas.

Protsess, mida me tänapäeval nimetame pingelõdvestuseks, ei alanud 1972.a. vaid, nii nagu “külm sõda” ei alanud 1947 – 48.a., aga esimene juba sajandivahetusel ning viimati tähendatu algas juba 1917.a., paraku ei paistnud asjalood kummalgi juhul sellisena välja. Pingelõdvendus kujutab endast ajaloolist protsessi koos eelnevate arengustaadiumitega, mida iseloomustavad nii edusammud kui ka läbikukkumised. Erinevatel arengu staadiumitel kerkisid esiplaanile erinevad probleemid, mis määrasid kindlaks pingelõdvenduse aktuaalsed küsimused – otsesest sõjalisest vastuseisust taganemine, laiendades kultuurisidemeid, viies läbi kõrgema taseme poliitikute kohtumisi Berliini, Lähis-Ida ja Kuuba küsimustes, arendades kaubavahetuse, emigratsiooni ja inimõigusi käsitlevaid läbirääkimisi. Tänapäeval on huvitav neid asju uues olukorras läbi vaadata, sest palju üleskeerutatud tolmu on maha langenud ja vabanenud vaade tänasele maailmale selgem, kuid selles selguses võib näha uusi varem väheolulistena, või üliolulistena tundunud faktorite varjus olnud aspekte, millest võivad ja on juba ka saanudki uued komistuskivid rahvusvaheliste suhete käänulisel teel. Nii on senini aktuaalne sõja ja rahu küsimus, mida teoreetilistes töödes pidevalt käsitletakse ja mis ei ole oma praktilist tähtsust minetanud senini. Jätkuvalt otsitakse uusi, rahvusvaheliste suhete tulevikku mõjutavaid, lahendusi, mis tagaksid konfliktidega kaasneva vägivalla vähenemise. Varem loodeti, et tulevastes konfliktides (sõdades) enam ei osale otseselt AÜ ega Venemaa (NSVL), kuid mis ei ole täielikult õnnestunud, kuid, see, et on õnnestunud tuumasõja algust vältida on samuti saavutus. Aga jätkuvalt otsitakse teoreetilistes töödes rahvusvaheliste probleemide sõjalise jõuga lahendamise ratsionaalseid võimalusi. Poliitikud ootavadki teadlastelt soovitusi oma kavade elluviimiseks ja kiire edu lootuses valitakse mõnikord avalikkusele (partneritele) kahtlastena tunduvaid lahendusi. . Need tööd annavad esitatavate doktriinide kaudu poliitikutele tuge nende igapäevases praktikas. Nii on ameerika teadlase, Lõuna California ülikooli professori L. Whetteni väitel on USA 60 –70.aastate välispoliitika aluseks olnud “Niksoni doktriin” ,mis põhines “pentagonaalsel” süsteemil (“pentagonaalne “süsteem koosnes viiest vastastikku tasakaalustavast jõu keskusest – NSVL, USA, Lääne Euroopa, Jaapan ja Hiina RV) ja mille aluseks olid võetud M Deutchi, D Singeri, M Kaplani, R Rosencranci ja O Youngi mudelid. Kuid J Carteri välispoliitilise doktriini aluseks oli “kolmepoolsuse” (mille kohaselt, autorite arvates, olid tuleviku peamisteks jõu keskusteks kaks globaalset konkurentsi kolmnurka: sõjalis-poliitiline “konkurentsi kolmnurk”, kuhu kuulub NSVL, USA ja Hiina RV, ning majanduspoliitiline “partnerluse kolmnurk” – USA, EMÜ ja Jaapan.) ideed, mis sisaldusid Z Brzezinski ning teiste töödes. Tegelik praktiline seos teoreetiliste tööde ning konkreetsete poliitiliste otsuste vahel ei ole otseselt teostatud, vaid läbides keerukaid otsuste vastuvõtmise teid. Kuid see tee on tänapäeval lühenenud ja otsene seos tugevnenud paljudel objektiivsetel ning subjektiivsetel põhjustel. Kuna siis peeti tähtsamaks enda ideoloogilisi aluseid ja et vastast võita, siis uuriti ka tema ideoloogia aluseid, et paremini mõista selle alusel tehtavat oleviku - ja tulevikupoliitikat. Samuti uuriti vastastikku kõikide teoreetiliste kontseptsioonide aluseks olevate ideede probleeme ja kritiseerides nii omi kui vastaste (konkurentide) töid. Siin on põhiline tähelepanu pööratud läänes arendatavale “konflikti üldteooriale”, mis oli ühiskonna arengu marksistlik-leninliku teooria oponendiks ja allpool pööratakse tähelepanu selle teoreetikute vähem tuntud töödele. Et süstematiseerida vähegi käsitletavaid töid, on need tinglikult jagatud “traditsioonilisteks”, ”modernistlikeks” või “saientistlikeks”. Esimeste hulka kuuluvad põhiliselt filosoofilist, õiguslikku või ajaloolist käsitlust sisaldavad tööd, mis on pühendatud minevikus või käesoleval ajal toimunud konkreetsetele rahvusvahelistele konfliktidele, või pretendeerivad selle teoreetilis-kontseptuaalsele tähendusele. Selle “traditsioonilise” suuna sees on kombeks eristada “poliitilise realismi” koolkonda, mida esindavad H Morgenthau, J Ball, G Kennan,, K Thomson, C Marchal, (R Straus-Hupe,???), A Said, Ch Lerche, Ch Yost, W Kintner, M Shulman, A Buchan, J Frenkel ja teised. See koolkond on säilitanud oma juhtiva koha uute koolkondade suhtes.

“Modernistlikud” teooriad on küllaltki eripärased sisult, kuid neid kõiki ühendab struktuur-funktsionaalne lähenemiseviis rahvusvaheliste suhete uurimisse, eelistades kasutada matemaatilis-loogilisi vahendeid ja uusimat arvutustehnikat. “Moderniste” eristab “valitsev” lähenemisviis konflikti lahendamiseks. Selle suuna esindajateks on Q Wright, M Kaplan, K Deutch, Mc Clelland, R Rosencrance, B Russet, A Rapoport, K Bouling, J Galtung, W Sterling, S Brams ja paljud teised.

Teatud tähelepanu väärib seik, et eristatakse “rahvusvahelise konflikti üldteooria” raamides uuringuid tegevaid ja kitsastes suundades liikuvaid teadlasi. Selle “üldise konfliktiteooria” konstrueerimisel püütakse erinevate sotsiaalsete konfliktide kontseptuaalsete skeemide liitmise teel saada mingi üldine skeem, alates perekonna tülidest kuni riikidevaheliste tülide kõige teravama vormi – relvastatud kokkupõrkeni. Selle voolu tuntumateks esindajateks on K Boulding, K Deutch, M Deutch, A Rapoport, J Burton, J Galtung ja teised. Konkreetsemate suundade konflikti teooriatega paistavad asja kitsama käsitluse juures välja sellised teadlased ,nagu: O Young, N Choucri, R North, R Tanter, M Midlarsky, L Bloomfield, A Leiss, M Haas, R Ficher, M Hovard, B Crozier, E Luard ja teised. Kuigi uurimise meetodite ja asja käsitluse erinevused paistavad suured, siis huvide kokkulangevuse ala suuruse tõttu on kasutatavad meetodid kohaldatud mõlema suuna esindajate poolt kasutuskõlblikuks ja uue kasutuse leiavad varem kogutud materjalid ja veel suuremat tähtsust omavad erinevad tüüpideks jagamised ning uued kontseptsioonid, eriti kontseptsioonid riikide käitumisest kriitilises olukorras, riikide kahepoolsetest suhetest ning riigi sise-ja välispoliitika seostest.

50 – 60.a. tekkis järsk huvi “strateegiliste” uuringute vastu rahvusvaheliste konfliktide vallas. Need uuringud on suhteliselt iseseisvateks suundadeks, mille raames tegutsevad “kutselised strateegid” (või “tsiviil militaristid”) H Kahn, T Shelling, H Boldwin, B Brodie, J Collins, A Volstetter, M Halperin, G Snyder, K Knorr, H Kissinger, R Taker, R Ocgood, A George, R Smoke ja teised. “Kutseliste strateegide” militaarseid kontseptsioonid peavad määrama kindlaks sõjalise jõu kasutamise vormid ja mastaabi, selle kasutamise paindlikud viisid, et tagada agressiivse välispoliitika elluviimist. Pidevalt töötatakse välja, tihedas koostöös valitsusega, kaasajastatud jõu kasutamise viise ja vorme. See kindlustab teatud otsese “kutseliste strateegide” mõju riigi poliitilisele ja sõjalisele doktriinile.

Seetõttu oli tekkinud eriline vajadus traditsiooniliste välispoliitika teoreetikute selliste meetodite uutmoodi läbivaatamiseks, mis puutusid “piiratud sõjategevuse” alustamise, teostamise ja lõpetamise küsimustesse, et leida nendes üldisi seaduspärasusi, sõdade juhtimise mehhanismi tundmaõppimist, et vähendada osalemise kulusid, said Massachusettsi tehnologilise instituudi töötajate põhiliseks uuringuobjektiks, kus juhtivat rolli omas prof. L Bloomfield juba 1965.aastast. Neid küsimusi vaadeldakse ka reas teiste autorite töödes. Kuid samal ajal on paljud teadlased hakanud tegelema konstruktiivsete efektiivsete rahvusvaheliste konfliktide reguleerimise instrumentide otsingutega, analüüsides riikidevaheliste sõdade ärahoidmise reaalseid võimalusi. Nagu juba kombeks saanud, viiakse selliseid uuringuid läbi lähtudes ja pidades kinni rahu probleemide uurimisel liberaal-patsifistlikelt seisukohtade raamidest. Teadlastel, kes on hõivatud selle küsimuste kompleksi analüüsiga (J Galtung, A Rapoport, O Holsti, R Falk, S Mendlovitz, B Stanford, Ch Yost, A Etsioni, S Hoffmann ja rida teisi), ei ole ühist arvamust rahu probleemide uurimise alast ja ülesannetest. Ühed teadlasi võtavad sellisel juhul uurimise alla rahvusvahelised konfliktid, nende lahendamise viisid ja meetodid, sõja vältimise ja rahu tagamise tegevuse organiseerimise ja juhtimise, relvastuse ja lahtirelvastumise kontrolli meetmete väljatöötamise (A Rapoport). Teised arvavad, et rahu uurimiste ala ei haara ainult rahvusvahelisi konflikte ja sõdu, vaid ka teiste sotsiaalsete konfliktide kogumit (J Galtung). Kõik see nõuab diferentseeritud lähenemist üksikutele töödele, nendes tehtud järelduste ning antud soovituste hindamisel.

Selle töö esimene osa käsitleb rahvusvahelise konflikti mõistet, tüüpe, klassifitseerimist st. uurimise põhilisi meetodeid (struktuur-funktsionaalset), teooriaid (“ellujäämise teooria” ja “välja teooria”), mis on aluseks “sotsiaalsete üksuste “konfliktse käitumise” mudeli aluseks. Põhiline osa tähelepanust kuulub “konflikti üldteooriat” käsitlevale materjalile. Selle ülevaate teises osas vaadeldakse “rahvusvaheliste konfliktide juhtimise” võimalikkuse probleeme, mis toodi esile 60 – 70 .a. suhteliselt iseseisvates uuringutes. Välja on toodud nende teadlaste arvamused “konflikti juhtimise strateegiast” ja ka soovitusi konflikti juhtimise viisidest ja vahenditest, selle tekkimisest, arengust ja selle endale soodsamalt lõpetamiseks. Siin on juttu konkreetse “konflikti lahendamise” teooria kasutamisest konflikti juhtimise probleemi üldteooriana. Samuti tutvustatakse käsitletava aja uuemaid kontseptsioone, mis käsitlevad rahvusvahelisi konflikte.

Rahvusvahelise konflikti uuringute meetodid.
Kaasaeg nõuab ka ühiskonnateadlastelt suuremat panust riigi juhtimise teoreetilise baasi täiendamisel ja keerukate rahvusvaheliste suhete korrastamise vallas. Kuna väliselt (seadusandlikult, riikide põhiseadustega jne.) tundub kõik korraldatud olevat, siis ongi suurem tähelepanu suunatud sündmuste arengu sisemiste seoste leidmisele. Seepärast püütakse parandada uuringute tehnoloogiat, protseduure ja rahvusvaheliste suhete suhteliselt kitsaste valdkondade konkreetsete probleemide uurimise metoodikat. Massachusettsi tehnologilise instituudi rahvusvaheliste suhete uuringute keskuse suure hulga töötajate töö eesmärgiks oli lokaalsetest konfliktidest saadud informatsiooni kogumise edasiandmise ja hoidmise automatiseeritud süsteemi loomine, et kiirendada ja lihtsustada sarnaste uuesti tekkinud konfliktide lahendamise suhtes tehtavaid juhtimisotsuseid. Saadud kogemustest saadud üldistused, on viidud teoreetilisteks skeemideks ja konstruktsioonideks. Valikuliselt püütakse uurida probleeme läbi erinevate filosoofiliste, poliitiliste vaadete ja vaadates läbi metodoloogiliste eelduste ning hinnangute prismast, et leida ühist alust. Sellise lähenemise tunnistuseks on J Dougherty ja R Pfaltzgraffi raamat “Konkureerivad rahvusvaheliste suhete teooriad”, milles nad väidavad, et kui selline “üldine konflikti teooria” on ükskord välja töötatud, siis see peab endas sisaldama üksikuid elemente bioloogiast, psühholoogiast, sotsiaalsest psühholoogiast, sotsioloogiast, antropoloogiast, ajaloost, politoloogiast, geograafiast, majandusest, küberneetikast, mängude ja imitatsiooni ja otsuse vastuvõtmise strateegiast ning teooriast, süsteemide ja integratsiooni teooriatest ning isegi teoloogilisest vaatest.
Rahvusvahelise konflikti mõiste.
Kuna asjaga tegelevad paljud eespoolmainitud erivaldkondade teadlased, siis on nende antud terminid loodud nendele enim tuttava materjali baasil. (J Dougherty ja R Pfaltzgraff annavad oma raamatus sellele enda seletuse variandi. Nad väidavad, et konflikt erineb pingelisest olukorrast või hõõrumisest (“tensions”) sedavõrd, kuivõrd viimane sisaldab tavaliselt endas varjatud vaenulikust, hirmu, kahtlustust, teadvustatud huvide lahkuminekut ja võimalik et püüdu domineerimisele või revanši saamisele, kuid see ei välju tingimatult suhete või vastuvõtlikkuse piirest, mis viib tegeliku, avaliku opositsioonini või vastastikuste teineteise hävitamise pingutusteni. Tihti eelnevad hõõrumised konfliktile või saadavad selle hargnemist, kuid see ei ole see sama, mis on konflikt, need ei ole mitte alati kokkusobimatud koostööga. Hõõrumiste põhjused võivad olla üpris lähedased konflikti tekke põhjustele, kuna nad samuti mõjutavad otsuste tegemise protsessi.) See puutub esmajärjekorras rahvusvahelise konflikti uurimisse “konflikti üldise teooria” raames, mille tulemused avaldati 1957.a. loodud ajakirjas “The Journal of Conflict Resolution.” Sellele ajakirjale kaasööd tegevaid autoreid seob püüd, kasutades ära üksikuid erinevate valdkondade teadmisi, leida võtit kõigi sotsiaalsete konfliktide juhtimiseks, aga eelkõige otsitakse rahvusvaheliste konfliktide lahenduste viise olukorras, ajal, mil puudub ühine rahvusvaheliste konfliktide uurimise metodoloogia ja iga spetsialist annab oma “panuse “ eksisteerivasse terminite ja mõistete segadikku. Majandusmehed soovitavad vaadelda konflikte kui erilisi konkurentsivorme. Seepärast on terminid “konflikt” ja “konkurents” tihtilugu kasutatud teineteist asendavalt. Psühholoogid aga eelistavad rääkida “pingeseisundist”, “hõõrumistest”, “stressist”, aga teised spetsialistid – “vaidlustest”, “opositsioonist”, “antagonismist”, “tülidest”, “mängudest”, “debattidest” jne. Rahvusvahelise konflikti uurijatele on saanud iseloomulikuks see, et neist peaaegu igaüks töötab välja oma terminoloogia ja pakub välja keerukaid määratlusi, mis on juba ette piiritletud antud uuringuga. Kuid teadlased, kes tunnevad muret antud teaduse valdkonna arengu pärast, tõstsid üles konflikti uurimise “keele” unifitseerimise küsimuse. Selle probleemi lahendamiseks on esitatud palju erinevaid ettepanekuid: alates üksiku termini tähenduste piiramisega, kuni mitmetähenduslike terminite uutega, enam täpsemate ja selgematega asendamiseni. Michigani ülikooli professori K. Finki arvates võib “terminite korrastamist viia läbi vaid teatud teoreetiliste raamide piires, st. “sotsiaalse konflikti üldise teooria” raames. (Konflikti üldise teooria alusepanijate hulka kuulub ameerika sotsioloog L. Cozer. Tema raamat: “Sotsiaalse konflikti funktsioonid” (Cozer L.” The Funktctions of Social Conflikt.”Glencoe, 1956), mis ilmus juba 1956.a., määratletakse konflikti kui “ võitlust väärtuste ja õiguse eest saada teatud sotsiaalset staatust, et vallata võimsuse ja ressursside üle, milles opositsiooni eesmärgid seisnevad konkurendi neutraliseerimises, temale kahju tekitamises või konkurentsist kõrvaldamises.” Selle teooria pooldajate arvates võib seda üldistatud analüüsi kasutada kõigi mõeldavate sotsiaalsete konfliktide abstraktselt mõistetavate vormide puhul – üksikute isikute kokkupõrgete, perekonnasiseste hõõrumiste, monopolide konkurentsivõitluses, kodusõdade, sõjaväelaste riigipöörete, kõikide rahvusvaheliste konfliktide tüüpide puhul , sõltumata nende ajaloolisest ja sotsiaal-poliitilisest keskkonnast. Ka “sotsiaalse konflikti” määratlus pole üheselt kokku lepitud. Nii on Fink teinud ettepaneku sellise” termini kasutuselevõtuks - “sotsiaalne konflikt on igasugune sotsiaalne olukord või protsess, milles kaks või enam sotsiaalset üksust on seotud vähemalt ühe antagonistliku psühholoogilise suhte või ühe antagonistliku vastastikulise mõju vormiga.* Fink peab psühholoogiliseks antagonismiks “eesmärkide kokkusobimatust”, “vastastikku välistavaid huvisid”, “emotsionaalset vaenulikust” jne., aga “antagonistliku vastastikulise mõju” all “ vastastikulist mõju “alates kõigist otsestest ja mittereguleeritud võitluse viisidest kuni ülimalt reguleeritud vastastikulise mõjutamise vormideni”.** Pidades antagonismi kõikide konfliktide kõige ühisemaks elemendiks, valis Fink selle oma määratluse selgrooks. Kuid, vastu igasugust teadusliku definitsiooni loogikat, ta tunnistab, et antagonismi mõiste ise jääb aga määratlemata. Üldiselt eelistatakse aga Läänes sõna “antagonism” asemel kasutada “kokkusobimatus”, “teineteist vältiv”, “vaenulikus” jne. ,mis on ülevõetud psühholoogiast ja teistest rahvusvahelistest suhetest kaugel asuvatest teaduse valdkondadest. Konflikti peetakse kohe algstaadiumist peale reaalselt eksisteerivaks vastuoluks.

Üheks Lääne kirjanduses levinumaks sotsiaalse konflikti mõiste määratlemise käsitluse viis ja selle raames ka rahvusvaheline konflikt, on tingitud erinevatest majanduslikes teooriatest. Täpsemalt öeldes, käsitleb ameerika tuntud sotsioloog ja ökonomist K Bouling konflikti kui “situatsiooni, milles pooled teadvustavad endale tulevaste positsioonide (või olukordade) vastastikust kokkusobimatust ja igaüks püüab võtta teise eesmärkidele sobimatut positsiooni.* See termin on ära toodud ka paljudes teistes hulga hilisemates teadlaste töödes, kui üks õnnestunum, mis peegeldab adekvaatsemalt konflikti kui positsioonide kokkusobimatust mõistvate poolte vastastikulist tegutsemist.** Sellel arvamusel on ka J Dogherty ja R Pfaltzgraff, kes seda kajastavad oma raamatus “Contending Theories of International Relations.” (“Konkurentsi teooriad rahvusvahelistes suhetes.”). “Konflikti termin”, - puutub nende arvates tavaliselt situatsiooni, milles üks kindel inimeste grupp (hõim, etniline, lingvistiline või mingi muu) asub teadlikus opositsioonis teiste (ühe või paljude) gruppidega, kuna neil on vastuvõetamatud (tegelikud või näivad) eesmärgid.” K Boulingi ettekujutuses on vasturääkivus abstraktsete väärtuste, huvide ja vajaduste “kokkusobimatuses”. Sellisel rahvusvahelise konflikti tõlgendamisel kaob selle poliitiliste suhete spetsiifika, mis on tulenenud teravast majanduslikust, poliitilisest, ideoloogilisest, rahvuslikest ja teistest vasturääkivustest (mainitud vasturääkivusi pidasid nõukogude teadlased kõikide rahvusvaheliste konfliktide aluseks). K Boulding püüab tuua välja kontseptuaalseid erinevusi konkurentsi ja konflikti vahel. Ta kasutab selleks võrdlevat analüüsi “firmade konkurents turgude saamiseks” ja “riikide konkurents territooriumite saamiseks”. Tema arvates on “firmade konkurents alatine ja pidev, kuid riikidevaheline konkurents on dramaatiliselt vahelduvate sõdade ja rahude jada.”(***”Conflikt and Defense. A General Theory.” K Boulding, N.Y., 1962).

Omal ajal tegi tuntud ameerika konfliktoloog Q Wright selle mõiste veel konkreetsemaks tähistamiseks, mis on kooskõlas poolte erinevate käitumiste iseloomuga. Konflikt on Wright´i arvates “üksteise vastu suunatud sotsiaalsete üksuste vastuseis”, erinevalt konkurentsist, mis on “sotsiaalsete üksuste vastasseis, kus üksteisest sõltumatult püütakse saavutada eesmärke, mis kaugeltki kõiki võrdsel määral ei rahulda”. Sel moel on konflikti iseloomustatud kui “vastastikulist poolte sekkumist”, konkurentsi – aga kui “paralleelset püüdlust”. Tavaliselt kasutatakse sõna “konkurents” mis võetuna ladinakeelsest “concurrere”, mis tähendab - koos jooksma, võistlema, konkurentsi tegema - “kokku põrkama”. Aga sõna konflikt on tuletatud ladinakeelsest sõnast “confligere”, mis tähendab – põrkuma, kokkupõrkele viima. (****”The Study of International Relations”. Q Wright N.Y., 1955).

A Rapoport aga arvab, et “konkurents võtab tavaliselt seadustatud konflikti iseloomu, mida saab teatud reeglitega korraldada. Osapoolte tegevus võib (või ei või) olla suunatud teine teise vastu vastase eesmärkide saavutamise takistamiseks. “Klassikalised” kaheksateistkümnenda sajandi euroopalikud sõjad võivad samuti olla liigitatud konkurentsivõitluse alla, sest riigid võitlesid sisuliselt rikkuse ning ülemvõimu pärast.(*****”Conflict in Man-Made Environment” A Rapoport, Baltimore, 1974). Sellist lähenemist, kus termineid “konkurents” ja “konflikt” võeti kui sünonüüme, oli M. Deutsci arvat6es “suureks fundamentaalseks eksituseks”.(*****The Resolution of Conflict. Constructive and Destructive Processes.” M Deutsch, New Haven, Yale Univ. Press, 1973.) Tema arvates eksisteerib konflikt alles siis, kui ilmnevad kahe või enama isiku, grupi või riigi kokkusobimatud tegevused.

Võttes kokku paljudes töödes esitatud sotsiaalse konflikti iseloomulikud jooned, mis eristavad seda konkurentsist, siis kujuneb välja ligikaudselt järgmine pilt: konkurentsi esitatakse kui: reguleeritavat, varjatut, kaudset, ebateadlikku, anonüümset, pikaajalist võitlust, mis on kontsentreeritud kättesaamata objektile ja mida peetakse rahumeelsete vägivallatute meetodite ja vahenditega. See eeldab koostööd, mis on iseloomustav kommunikatsiooni puudumise või selle madala tasemega ja mis on konstruktiivne ning on süsteemile kasulik (ei lagunda seda). Konkurentsivõitluse käekäik sõltub paljus kolmanda poole otsusest, milline kontrollib võitluse eesmärgi saavutamist ja kelle arvamust püüavad konkurendid mõjutada. Sellest erinevalt vaadeldakse konflikti kui: reguleerimatut, avalikku, otsest, teadlikku, isiklikku, oponendile sihitud perioodilist võitlust, mida peetakse vägivaldsete meetoditega.(******Konflikti all mõeldakse midagi enamat, kui lihtsalt konkurents. Inimesed võivad teineteisega konkureerida puuduvate ressursside otsimisel ise konkurentide olemasolust midagi teadmata, või siis neid, kes samu eesmärke püüavad saavutada, takistamata. konkurents läheb üle konfliktiks, kui pooled püüavad oma positsioone kindlustada konkurentide positsioonide nõrgendamise arvel, segades nende püstitatud eesmärkide saavutamist, kõrvaldades neid “asja” juurest, ning isegi neid hävitades. Konflikt võib olla vägivaldne ja ka vägivallatu (füüsilise jõu kasutamise vaatenurgast), dominantne või taganev, kontrollitav või kontrollimatu, lahendatav või mittelahendatav.) Konfliktis, nagu on reegliks kujunenud, puuduvad koostöö elemendid, mis on tingitud poolte poolt soovitavate eesmärkide, väärtuste kokkusobimatusest, kuid kommunikatsioon on hädavajalikuks tingimuseks, sest ilma selleta ei oleks võimalik vastastikune sekkumine. Konfliktil on hävitav iseloom, sest selle eesmärgiks on oponendi likvideerimine.*

Kuid konflikti iseloomu ja tähenduse suhtes on ka teisi vaatenurki (**Lääne sotsioloogid lähevad oma arvamustes lahku küsimuses, kas konflikti tuleks vaadelda kui midagi ratsionaalset, konstruktiivset või funktsionaalset või siis kui midagi ebaratsionaalset, ebakonstruktiivset ja ebafunktsionaalset. Esimene on iseloomulik J Dougherty ja R Pfaltzgraffi arvates sotsioloogidele ja antropoloogidele (erandiks T Parsonsi koolkond), kes rõhutavad konflikti konstruktiivseid eesmärke, kuivõrd see aitab kehtestada sotsiaalsete ühisuste piire, selle grupisisese iseteadvuse kasvu, sotsiaalset integratsiooni ja majanduslikku kasvu. Teine – on iseloomulik paljudele psühholoogidele ja sotsiaalpsühholoogidele, juristidele ning filosoofidele.). Tihti vaadeldi sotsiaalse psühholoogia spetsialistide poolt konflikti “positiivseid” funktsioone koos “negatiivsetega” sotsiaalse psühholoogia vallas, aga vahetult samuti ka rahvusvaheliste suhete uurijate poolt (***«The Function of Social Conflict.» Coser L.; «Conflict.» Simmel G., N.y., 1955.;«A Study of War.» Wright Q., 2 vols., Chi., 1942.). Kuulutades «sõja loomulikuse» teesi, segades ära vasturääkivuste, konflikti ja sõja mõisted. Näiteks Q Wright, seadustab sõja kui sotsiaalsete muutuste igavese «instrumendi». Sõda, või sõjaga ähvardamine paneb tema arvates panuse kultuuri arengule ja ka tsivilisatsiooni instrumentide levikule kogu maailma, on rahvusriikide tekke vahendiks, nendes rahu ja stabiilsuse säilitamise vahendiks ning rahvusvahelise sõltumatute riikide süsteemi säilitamiseks (****16-168 «A Study of War.» Wright Q.,2 volts. Chi., 1942.).Kuigi kaasajal, Wrighti arvates ületavad sõja destruktiivsed tagajärjed konstruktiivse efekti. Sõda on muutunud kahekümnendal sajandil ebafunktsionaalseks. «Sõda läks vastuollu religiooni ideaalidega, kaasaegse filosoofia tõekspidamistega, maailmamajanduse ja poliitika eesmärkidega...jne. Mida võimsamaks saab sõjamasin, seda ilmsemalt toob selle kasutamine kaasa kaotusi, mis on mõõtmatult suuremad, kui sellest osavõtjate oletatavad tulud (17*). Vaatamata Q Wrighti äärmiselt vasturääkivatele vaadetele sõja kui sotsiaalse fenomeni suhtes, jääb ta kindlaks sõja inimkonna sotsiaalsest elust eemaldamise pooldajaks. Tema raamatu «Õppetunnid sõjast» uuemas väljaandes ta kirjutas, et «sõja probleemide lahendamine sõltub rahvusvahelise-õiguse printsiipide effektiivsussest rahumeelsest kasutamisest ja rahvusvaheliste organisatsioonide eksisteerimisest, mis on loodud inimkonna arenguks vajatava kollektiivse julgeoleku kindlustamiseks (18* «A Study of War.» Q Wright, 2-nd ed. Chi., 1965.). Q.Wrighti vaadetele sisulliselt lähedasi vaateid «sotsiaalsete muutuste» sisult ja kontseptsioonilt jägab inglise teadlane-konfiktoloog G Burton, kes arvab, et muutused rahvusvahelistes suhete süsteemis ei pea tingimata rahu ohtu seadma. Tema arvates konfliktid, kuigi need aegajalt tekivad, ei ole enam ainukesteks sotsiaalsete muutuste elluviimise instrumentideks. Meie ajal antakse eelistus rahumeelsetele suhetele, mis täidavad maailma muutmise funktsiooni. Üheks kaasaegsetest ameerika konflikte uurivatest teadlastest, kes on sotsiaal-psühholoogilistel positsioonidel selle iseloomu põhjal, võib nimetada M Deutsch`i (19* ja loe lisaks mainitud nõukogude autorite töid). Tema arvates võib tuua konflikti «positiivsete» funktsioonidena välja selle, et konflikt väldib stagneerumist, stimuleerib huvi ja uudishimulikust, see on probleemide väljatoomise ning nendelahenduse teede leidmise vahendiks ja on isiksuse ning sotsiaalsete muutuste aluseks. «Õnneks, - teeb autor kokkuvõtte, - ei ole keegi konfliktivaba eksisteerimise perspektiivi ees. Konflikti ei saa igavesti alla suruda ja see ei saa kaua kesta (20*). Deutsch`i töödes põhiliseks käsitletavaks probleemiks on: - kuidas vältida destruktiivset konflikti. «Eesmärk ei seisne selles, rõhutab ta, - et ärahoida konflikti, aga selles, et leida selle produktiivseks muutmise viis» (21*). Sel teemal on oma sõna öelnud ka K Marks ja F Engels ja asjast huvitatu võib asja allikast järele vaadata, mis endise nõukogude liidu elanikule on olnud igati kättesaadav materjal olnud. Kuid ka läänes tuntud saksa sotsioloog R Dahrendorf, kes on tuntud oma «klassikonflikti teooriaga» («Class and Class Conflict in Industrial Society.» R Dahrendorf,. L., 1959.). Tema on konflikti mõistet kasutanud võistlemise, konkurentsi, vaidluste või hõõrumiste ning samuti sotsiaalsete jõudude kokkupõrgete tähistamiseks. «Kõik indiviidide koosluste vahelised konfliktid, millised on seotud nende püüdluste kokkusobimatusega s.t. rääkides kõige üldisemas vormis, siis on see poolte püüd saavutada seda, mis on vaid ühele poolele jõukohane, on see selles mõttes sotsiaalse konflikti suheteks... . Konflikt võib võtta kodusõja, parlamendi debattide, streigi või hästi reguleeritud läbirääkimiste vormi.»(23*).

Ka inglise teadlastele on iseloomulik rahvusvahelisele konfliktile lähenemisne «üldteooria» alustelt. Täpsemalt, J Frenkel lähtub eeldusest, et « inimeste gruppidevahelised suhted on määratletud üksikute inimeste vaheliste suhetega, kuid need ei põhine kunagi puhtal armastusel, ja vaid harvadel juhtudel – puhtal hirmul ja vihkamisel» (24* «International Relations.» J Frankel., N.Y., 1964.). Frenkel toob välja kolm suhete põhitüüpi. «Kaks gruppidevahelist äärmuslikku tüüpi, - kirjutab ta, - nimetatakse tihti koostööks, juhul, kui nende vahel puudub konflikt ja võitluseks kui nendevaheline konflikt on niivõrd terav, et kaob kompromissi (vastastikulise kohandumise) tegemise võimalus ning ainsaks ülesandeks saab oponendi hävitamine. Enamust selle kahe vastastikuste suhete tüübi juhtumeid võib nimetada konkurentsiks. Siin konflikt eksisteerib, kuid see ei ole absoluutne, kuna seda pehmendavad ühiste huvide alad ja tavaliselt lõpeb see konfliktne suhe kompromissiga»(25*). Frenkeli teoreetilised ettekujutused kaasaegsetest rahvusvahelkistest suhetest leidsid arenduse ja väljenduse raamatus «Rahvusvaheline poliitika. Konflikt ja harmoonia.» (« «International Politics: Conflikt and Harmony.» Frankel J. L, 1969.(26*), kus autor püüab tõestada konflikti funktsionaalset iseloomu. Kahe põhilise sotsiaalse vastastoime– konflikti ja harmoonia - viisi põimumine, nende äärmiste pooluste kõikumine, määratlebki, Frenkeli arvates, rahvusvahelise arengu dünaamika.

Teine inglise rahvusvahelise konflikti uurimise spetsialist – Londoni ülikooli kolledzi juures asuva Konflikti analüüsimise keskuse direktor – J Burton konsentreerib oma tähelepanu «kogukonna või riigi konfliktsele käitumisele, mis sisaldab endas selliseid muutuvaid komponente, nagu väliste tingimuste tajumine, eesmärkide ja vahendite valimist aga samuti erinevaid vahendeid eesmärkide saavutamiseks ja väärtuste hindamiseks (27*). Burtonile on sotsiaalsete gruppide vaheline antagonism arusaamatuseks, ebaõigeks mõistmiseks, ametlike avalduste ebaõigeks interpeleerimiseks, eelarvamuseks, teiste riikide käitumise ebareaalseks hindamiseks või siis seotud takistustega kommunikeerimisel. Ta otsustas läheneda probleemile konflikti teoreetilise mõtestamise kaudu, kasutades poolte käitumise uurimisel ühes konkreetses konfliktis empiirilist analüüsi. Selleise uuringuga tehtud järeldusi, mis on tema poolt formuleeritud, laiendatakse üldse ka teistele konfliktidele. Olles «konflikti üldteooria» arendamise pooldaja, võidab Burton, et on «ekslik vaadelda sisekonflikti ja riikidevahelist konflikti üldse kui kaht erinevat nähtust, või siis vaadelda mingit konkreetse siseriiklikku või riikidevahelist konflikti juhtumit eraldi selle sisemistest ning välistest aspektidest (28*«Systems, States, Diplomacy and Rules.» Burton J., L., 1968.).

Mõned Lääne konfiktoloogid, kes pretendeerivad konfliktide hoolika ja objektiivse analüüsi teostajate mainele, ning kes mõjutavad rahvusvahelist olukorda, viivad mõningate siseriiklike küsimuste lahendamise rahvusvaheliste konfliktide tasandile. Grupp ameerika teadlasi, kes viisid 60.aastate teisel poolel läbi kõigi, peale Teist maailmasõda toimunud konfliktide (nende arvestuste kohaselt oli neid 380) analüüsi, arvavad, et «konflikt on igasugune sündmus, milles osaleb kaks või enam gruppi ja olulise faktorina leiab aset jõu kasutamine, või selle kasutamisega ähvardamine» (29*«Jr. et al. Analysis of Referent Conflicts.» Richardson R.). Selline sündmus, on tema arvates, vaid «rahvuslikku tähtsust» (siseriiklikku). Konfliktide hulka nad arvavad rahvarahutused ja sõjad, riigipöörded ja sõjaväelaste mässud, ülestõusud ja partisanisõjad, piirisõjad, igasugused blokaadid, lokaalsed sõjad jne. See viib tingimata metodoloogilisele segadusele, hajutades sisemise sotsiaalse võitluse tundemärgid ja meelega võrdsustades rahvusvahelisi konflikte üksikute riikide igapäevaste sisesündmustega. Sellega, ühest küljest viiakse eemale tähelepanu tõeliselt ohtlikelt rahvusvahelistest konfliktidest ja teisest küljest seadustatakse suveräänsete riikide sisekonfliktide «internatsionaliseerimise» katsed (mille näideteks võivad olla nõukogude poolt vaadates: Korea, Indohiina, Kongo, Angoola, Liibalon, Iraan, Afganistaan, sest oli ka palju teisi konflikte, millest räägitakse ülal- ja allpool ). Vaadeldes lääne teoreetikute üksikuid kontseptsioone, tekib mulje, et nad määratlevad rahvusvahelist konflikti mõistet kõikidele sotsiaalsetele konfliktidele iseloomulike põhiliste ühiste elementide kaudu ja jättes kõrvale selle mõtte («kõik tehakse headest kavatsustest lähtudes»KL). Siit ka üldised ja tinglikud definitsioonid. Küllaldki iseloomulikud on ameerika sotsioloogid R. Mack ja R Snyder konflikti määratluses. Nende arvates leiab konflikt aset vaid juhul, kui on võimalik selgitada välja selle järgmised elemendid ja iseloomujooned:

esiteks, vähemalt kahe vahetut kontakti omava osapoole olemasolu;

teiseks, teineteist välistavad või kokkusobimatud huvid, mis on tingitud ressursside puudusest, või ühe poole positsioonide haavatavusest;

kolmandaks, käitumine, mis on suunatud poole või poolte hävitamisele, plaanide, kavatsuste rikkumisele, jne. aga samuti sellised vastastikulised suhted, mil iga pool võib miskit omistada teise poole arvelt;

neljandaks, vaenulikud tegevused, mis on vastaspoole vastu suunatud ja selle rünnakute tõrjeks;

viiendaks, katsed jõuga saada kontrolli vajakajäävate resursside, või positsioonide üle, või siis neid kasutada, et teatud moel mõjutada vastase käitumist (30*«The Analysis of Social Conflict – Toward an Overview and Synthesis.» Mack R. R., Snyder R.C., - The Journal of Conflict Resolution, 1957, vol. 1, Nr. 2.). N.Dorina arvates ei ole lääne teoreetikud oma rahvusvahelise konflikti määratlustes suutnud väljuda «struktueerimise» ja «funktsioneerimise» raamest, mis on kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses põhiliseks teadmiste hankimise meetodiks. Selle tõestuseks võib olla Wrighty üks üldtunnustatud rahvusvahelise konflikti definitsioon: «Konflikt on teatud suhe riikide vahel, millised võivad eksisteerida igal tasemel ja igasugustel astmetel. Konflikt võib laiemas mõtes olla jagatud nelja staadiumisse: 1)kokkusobimatuse tunnetamine; 2)kasvav pingeolukord; 3)surve avaldamine kokkusobimatuse ületamiseks ilma sõjalist jõudu kasutamata; 4)sõjaline interventsioon või sõda otsuse pealesurumiseks. ...Konflikt kitsamas mõttes puutub juhtudesse, mil pooled võtavad ette vastastikku mõjutavaid tegevusi, s.t. kahes viimases konflikti staadiumis laiemas mõttes» (31*«Escalation of International Conflict.» Wright Q. – The Journal of Conflict Resolution, 1965, vol. IX, Nr. 4.). N Doronina väitel on Q Wrighti lähenemiseviis rahvusvahelise konflikti defineerimisse parem Bouldingi ja teiste «konflikti üldteooria» pooldajate omast (nad vaatlevad konflikti riikide vaatevinklist lähtudes, kui protsessi, milles võib määratleda teatud arengustaadiumeid), kuid QW ei suutnud lahti rebida konflikti strukturaalsest ettekujutusest. Rahvusvahelise konflikti uurimisel ei ole ta suutnud välja tuua olulisi parameetreid, mille muutused viivad protsessi järgmisse staadiumisse. Aga ka nõukogude teadlastel ei ole rahvusvahelise konflikti definitsioonidega hõisata midagi. Ka filosoofilises kirjanduses leidub väheseid artikleid, milles püütakse määratleda mõistet «konflikt». Isegi ensükopleedilistes sõnaraamatutes antud definitsioon ei anna küsimusele, milleks on konflikt dialektiliste mõistete süsteemis ja katekoorias, rahuldavat vastust. Rahvusvahelise konflikti mõistet ei avata ka sellistes teatmeteostes, nagu poliitilised ja diplomaatilised sõnaraamatud. Filosoofilises entsükopleedias defineeritakse konflikti laias mõttes kui «vastuolude äärmise teravnemise juhtumit». Üheks rahvusvahelise konflikti mõiste määratlemise võimalikuks teeks on geneetilise määratlus (uuritava nähtuse tekkimise põhjuse ja viisi ning keskonna näitamise kaudu), milles oleks välja toodud see üldine, mis on omane erinevatele rahvusvaheliste konfliktide liikidele, kui tegelike vastuolude konkreetsete vormidele. See termin peab arvestama dialektilist vastastikust sõltuvust, konflikti ja vasturääkivuste suhet ja sealhulgas ka seda, et konflikt on vaid üheks rahvusvahelise elu vastuolude ilmnemise vormiks.Rahvusvaheliste suhete süsteemis on vastuolude areng, nii nagu nende ilmnemise vorm selle süsteemi arengule erineva tähtsusega. Süsteemi muutumine algab selliste vasturääkivuste iseloomu muutumisest, milliseid sisaldavad selle järelandlikumad elemendid. Selle kannul muutuvad ka nende ilmnemise vormid. Imperialismi jagamatu võimutsemise ajastul oli rahvusvahelöiste suhete süsteemis teatud roll imperiumite vahelistel vasturääkivustel, millised olid piisavalt teravad, et tulla ilmsiks sõdade vormis, et jagada ümber maailma turgusid ja tooraine allikaid jne. Sellised vastuolud on ka tänapäeval olemas. Peale vene oktoobrirevolutsiooni lisandus uus vastuolu. Vastuolu kapitalismi ja sotsialismi vahel. Vene polel peeti selle vastuolu areeniks kogu maailma ja kõiki ühiskonna elu valdkondi – majandus, poliitika, ideoloogia, kultuur jne. (34*). Kuna seda konflikti kiiresti ei suudetud ühe poole kasuks lahendada, siis tuli praktilisele kasutusele uus vastuolude ilmnemise vorm – erineva majandussüsteemiga riikide rahumeelne koostöö. Iseenesest see ei ole vastuolude lahendamise viis, kuid see loob tingimused selle vastuolu rahumeelseks (nõukogude ajal oli see rahu ja sotsialismi huvides) lahendamiseks. Nõukogude riik toetas kõiki, kes võitlesid väidetava sotsialismi eest ja kapitalismi vastu. Kuidas ja kas see võitlus lõppes, on tänapäeval veel raske vastata. Seitsekümmend aastat on kriitiline aeg, mis on kasvatanud mitu põlvkonda aatelisi, kuid aateta inimesi, ning me ei tea, millal nad konfliktiks küpsevad ja kuna tänapäeval on piirid suhteliselt kergelt ületatavad, siis ka rahvusvahelised konfliktd kolivad nendega kaasa. Seega on igal rahvusvahelisel konfliktil oma vastuolude pundar, siseriiklikke ja riikidevahelisi, põhilisi ja tulenevaid, lahendatavaid ja lahendamatuid, subjektiivseid ja objektiivseid
Rahvusvahelise konflikti süsteemne uurimine.

Konflikti üldteooria.

Fundamentaalsete mõistete süsteemi loomine, milline võiks olla effektiivseks teadusliku teabe saamise instrumendiks, sõltub suures osas sellest, millised printsiipe kasutatakse teooria mõistete aparaadi väljatöötamise protsessi käigus.

Läänes tegid sellise süsteemi loomise katseid Q Wright, K Boulding ja terve rida teadlasi. Nende süsteemi aluseks oli võetud struktualismi ja sotsiaalse *(* behaviourismi teaduslik suund psühholoogias, mis uurib elusolendite käitumist) printsiibid, mis on tihedalt juurdunud sõjajärgsesse lääne rahvusvaheliste suhete uurimise teadusesse. Struktuur-funktsionaalse meetodi kasutamine väljendab rahvusvahelise konflikti uurimisel kitsastest empiirilisuse piiridest vabanemise ja suurema teoreetilise baasi leidmise ja metodoloogilise tupiku ületamise katset. Süsteemne uurimine, nagu R Liber oma raamatus «Teooria ja maailmapoliitika» märgib, «soosib orjentatsiooni muutust rahvusvaheliste suhete uurimises nähtuste suuremate seoste ja perspektiivide ..., teeb võimalikuks valdkonn uute ja varem välditud aspektide uurimise ja on aluseks enam üldistatud ja teaduslikule lähenemisele selles uuringu piirkonnas, milles traditsiooniliselt domineerisid põhiliselt muljetele ja intuitsioonile toetuvad tööd, või mis siis panid rõhu sündmuste ajaloolisele omapärale ja üksikute sündmuste ja nähtuste kordumatusele.*(1*»Theory and World Politics.» Lieber R., Cambr., 1972.). Lääne teoreetikud räägivad rahvusvahelise konflikti süsteemsest uurimisest, kuid selliste nähtuste, nagu sotsiaalsed protsessid ja konflikt, süsteemse uuringu katsed piirduvad tavaliselt puhtalt nende nähtuste struktuursete või funktsionaalsete suhete ja seoste tundmaõppimisega. N Doronina väitel, lihtsustatakse nende töödes süsteemse lähenemise sisu, absolutiseerides selle üht külge – struktuur-funktsionaalset meetodit teiste aspektide kahjuks, eelkõige konflikti reaalset sisu.*(vt 2*).

Behaviourismi mõistete ja meetodite kasvav osakaal rahvusvahelise konflikti uurimisel, tunnistab lääne teadlaste püüdest lahendada probleeme poolte käitumise juhtimisega konfliktis ja eelkõige mõeldakse riikide käitumist *(* Behaviourism – behaviourismi mõistete ülekandmine ühiskonnateadustesse, et uurida sotsiaalsete ja poliitiliste süsteemide käitumist. Sellised rahvusvaheliste konfliktide uuringud ilmusid USA-s viiekümnendatel aastatel ja nende hulk kasvas ka järgmistel kümnenditel.). Riikide käitumine rahvusvahelisel areenil on kahtlematult rahvusvahelise konflikti teoreetiliste uuringutes üheks küljeks ja läänes ka nende uuringute selgrooks ja põhiline arutlus on käitumise hindamise ümber ja selle kaudu seletatakse kõike muud. Kuna riike vaadeldakse elavate organismidena, siis on käitumise hindamisel oluline rõhk sündmusi mõjutavate subjektiivsete faktorite uurimisel ja objektiivsete faktorite hindamisel võib tekkida viga, mille suurust on raske hinnata. Nõukogude poolelt kritiseeriti sellist lähenemist pidevalt ja kurdeti, et lääne autorid ei taha tunnistada, et välispoliitikast on eriti huvitatud valitsevad klassid. Kuid kui töölisklass on valitsev, siis kes siis on välispoliitikast huvitatud?

Nõukogude poole spetsialistid annavad omapoolse metodoloogiliselt õige küsimuste lahendamise retsepti. On vaja selgitada riikide käitumist välispoliitilisel areenil arvestades nende klassi iseloomu ja nende sisemist sotsiaalmajanduslikku korda. Seda mitte selleks, et kõike klassi olemuse süüks ajada, vaid selleks, et see jätta ilma selle vormide küllusest, et oleks vastuoluliste suhete arengu uurimisel arvestatud kõik objektiivne ja subjektiivne.*(4*).

Lääne üheks tunnustatumaks rahvusvaheliste suhete, aga eelkõige sõdade, uuringute «süsteemsetest» meetoditest on «välja teooria», mille on töötatud välja Quincy Wright (s.1890 – 1970.a.)(A Claude kiitvas hinnangus on austus. Ta märkis, et: «Vaevalt, et saab mainida mingeid saavutusi rahvusvaheliste suhete akadeemilisel uurimisel viimase põlvkonna kogu elu jooksul, kes ei oleks teatud tasemel saanud inspiratsiooni Q Wrighti töödest.»)*(5*) («The Heritage of Quincy Wright.» Claude I.L., - The Journal of Conflict Resolution. 1970. vol. XIV, Nr. 4.) Metodoloogilises plaanis töötas Wright välja teadusliku rahvusvaheliste suhete uurimise uue lähenemiseviisi. M Kaplan nimetas teda modernistliku suuna «ristiisaks».

«Välja teooria» aluseks on ettekujutus riikidest, kui punktidest mingis mitmemõõtmelises ruumis, punktide vahelise kauguse määratlemisest ja riikide käitumise kindlaksmääramine sõltuvalt nende vahekaugustest. Sellise riikide süsteemi kirjeldus oli tehtud Q Wrighti poolt töös «Uurimus sõjast.», aga hiljem arendatud terviklikuks kontseptsiooniks raamatus «Uurimus rahvusvahelistest suhetest». Q Wrighti «välja teooria» oli üks esimesi katseid lääne teaduses, strukturalismi ja sotsiaalse behaviourismi printsiipide ühendamiseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Q Wrighti ettekujutus maailmast, kui väljast oli ülevõetud Kurt Lewinilt (1890 – 1947)(«Field theory in social science.» K Lewin., N.Y., 1951) tuntud lääne psüholoogilt, kes töötas välja «dünaamilise välja teooria» töös «Topoloogilise psühholoogia printsiibid», («Principles of topological psychology.» K Lewin, N.Y., - L., 1936.).(topoloogia (kr. logos mõiste, käsitlus), matemaatika osa, uurib geomeetriliste kujundite neid omadusi, mis säiliuvad kujundite kõigi mõeldavate painutamiste, kokkusurumiste ja venitamise puhul.)

Selle kontseptsiooni abil vaatleb Q Wright riikidevahelisi suhteid, asetades neid mitmemõõtmelisse välja, mis on määratletud geograafiliste ja analüütiliste kordinaatidega