Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus
Download 0,5 Mb.
|
|
Näide 18.2. Firma “Ebasko Servise” organisatsiooni diagnoos. Kui Harvardi ülikooli endine professor, Harry Levinson, tunnustatud kui äri käitumisteaduse guru, 1972.a. esmakordselt avaldas oma töö: “Organisatsiooniline diagnoos”, siis see meenutas suure kivi tiiki langemist. Raamat - mis väitis, et juhtivad töötajad peavad avaralt ja eneseanalüüsi seisukohalt vaatama läbi oma kompanii ajaloo ning eesmärgid, et võtta vastu grammatiliselt õigeid juhtimisotsuseid – kutsus esile arutluste laine juhtide hulgas ning ka akadeemilistes ringkondades. Kuid peale seda see niisama järsku justkui lõppeski. Kuid üks neist lainetest küündis “Ebasco Servise”, juba ammu eksisteeriva elektrijaamu tootva firma läveni, - esimese firmani, kus püüti teha organisatsioonilise diagnoosi katse. Enry O. Manzini ettevõtmisel, kes oli “Ebascos”tööjõu planeerimise ja täiustamise direktor. Viidi ettevõttes läbi 300 juhi intensiivne intervjueerimine. Iga intervjuu kestis 90 minutit, et selgitada välja nende ettekujutused “Ebascost” kui firmast, millist tüüpi see on praegu ja millises suunas see liigub. See töö võeti kokku kogukas köites, milles oli 515 lehekülge andmete analüüsi ja 130 lk järeldusi ning soovitusi – mille sisu püüab “Ebasco” juhtkond, vist, siiamaani seedida. Kuid aruanne aitas üles võtta mõned vaka all hoitud tööjõu planeerimist puudutavad ideed “Ebascos” ja selgemalt määratleda ettekujutust kompaniist. Vaatamata rahalisele kindlustatusele, on “Ebascol” rida tõsiseid probleeme, mis on seotud juhtimise ning firma märgi prestiižiga, mis on põhiliselt selle tagajärg, et ta on kui mingi firma igavene kasulaps. “Ebaco” Esimeseks lapsevanemaks oli firma “Electrik Bond and Scher kompany” oli loodud 1905.a. kui “General Electriku” filiaal. “Ebasco” sai sõltumatuse 1925.a., kuid 1969.a. ostis selle ära “Boys Kesceydi” korporatsioon. Kui aga 70.aastate algul “Boys” raskustesse sattus, loobus see “Ebascost”, mille varsti ostis “Hellibertoni” kompanii. Kuid hiljem sundis justiitsministeerium “Hellibertoni” sellest loobuma (arvatavasti monopoose ettevõtte tekkimise pärast K.L.) ja 1976.a. augustis leidis see elektrijaamade ehituse firma omale uue peremehe, milleks sai “Ensertshi” korporatsioon, mis tungis nõnda sisse elektrienergia tootmise valdkonda. Aga juba varem, nii 1969.a paiku alustas “Ebasco” katseid juhtimise maatriks struktuuri sisseviimiseks, süsteemi, mille puhul tehnilised kaastöölised – “Ebasco” nelja ja poole tuhandelise tootmispersonali tugi” – kandsid vastutust kinnitatud kalkulatsioonide alusel ja samaaegselt suurepärase tehnilise teostusega toodetud toodangu eest. Kuid see tekitas uusi juhtimisprobleeme. Vertikaalne volituste ahel osutus tihti liig hajuvaks. Näiteks, konstrueerimisbüroo juhataja, kes oli harjunud valima sellist sisseseadet, mis töötab paremini inseneri seisukohalt, pidi samapalju arvestama ka projekti juhi poolt kehtestatud eelarvest kinnipidamise nõudega. “Ootamatult tuli neil inimestel täita , mitte ainult oma kitsa eriala kohustusi, vaid suhtuda kõigesse, mida nad teevad kogu projekti huvisid silmas pidades”, - seletab John Scarole, “Ebasco” president ja peaadministraator. – “Meil oli tõesti vaja täpsemalt selgitada välja see, et kuidas on seotud juhtide erinevad funktsioonid”. “Ebasco” probleeme süvendas ka see, et kompanii uhkustas oma positsiooniga elektrijaamade ehituse turul, kuid avastas, et konkurendid said üha sagedamini endale kasulikke projekte, põhiliselt vaid selle pärast, et nad (Ebasco) ei soovinud praktiliselt tegeleda kulutuste otstarbekuse hindamisega. “Me pidasime end alati energiatööstuse objektide ehituse “kadillaciks”, - märkis üks selle firma administratiivtöötaja. – Kuid mõned meie klientidest eelistavad “chevroletti” aga mitte “kadillacki”. Hädavajalikkuseks sai organisatsioonilise diagnoosi tegemise vajadus, sest me pidime mõistma seda, kuidas me ennast hindame, ennem kui me võiks kehtestada vastavat tasakaalu kvaliteedi ning tasuvuse vahel”. “Ebasco” juhtkond on veendunud, et firma sisene interviu viiks selle õigele teele: et lahendada neid sügavale juurdunud probleeme. Scarole tõusis tootmise ase tegevjuhi ametilt firmajuhi kohale just siis, kui oli saadud mainitud aruanne. See avas kohe silmad mõnede tundlike probleemide suhtes, milliseid, nagu Scarola ise tunnistab, ta varem ei märganud. “Kui tuleb rääkida niivõrd suure hulga inimestega, – räägib ta, – te näete, et nii mõnedki probleemid on lahendatavad”. Peale kõige muu, märgib Scarola, näitas uurimus laialt levinud rahulolematust personali komplekteerimise aluste suhtes ning üksikute kaastööliste tuleviku ebakindlust. See sundis kompaniid kiirustama eos olevate prognoositavate, tuleviku nõudlusest lähtuvate tööjõu vajaduse plaanide tegemisega ja selgitama seda, kuidas sobib nende eesmärkide täitmiseks olemasolev personal. “Ebascos” hakati siduma isikliku töö tulemusi konkreetse tööga ja mitte enam üldise töö hindamise standarditega, mis võivad olla tähtsusetud teatud ülesannete täitmisel. Peale selle, antakse nüüd “potentsiaalsete võimaluste hinnangud”, millistes visandatakse kaastöölise prognoositav karjäär. Uuring tõi päevavalgele maatriks juhtimise mõtte ebapiisava mõistmise strateegilisel planeerimisel, mis tõttu “Ebasco” hakkas tihedamini viima läbi kvalifikatsiooni ja orientatsiooni tõstmise üritusi, et töötajad tunneksid end nende meetodite rakendamise kaudu kindlamalt. “Me mõistsime lõpuks, et meie kaastöölised peavad saama täielikuma mõistmise sellest, millist koostööd neilt oodatakse”, - selgitab Scarola. Selline mõistmine eeldab kompanii eesmärkide täielikku mõistmist, aga nimelt väidetakse Levinsoni teoorias, et eesmärgid võivad olla seatud vaid sel juhul, kui kompaniil on oma isikliku ajaloo tunnetus – selle, milline on olemas vaid vähestel kompaniidel. “Aga, kui see ka neil oleks, - väidab ta, - ei oleks nad teinud selliseid otsuseid, nagu nad vastu võtsid”. Selle ilustereerimiseks toob ta näite jaekaubanduse firmast, kellel oli alati eranditult, kui ausa kompanii reputatsioon, kuid mille direktorid hakkasid kauplustesse ostjaid meelitama kaupadele hinnaalandustega, mida nad ei tegelikult ei teinud. “Seda ei oleks juhtunud, - väidab ta, - kui nad oleksid austanud selle kompanii kauaaegse ausa teenindamise traditsiooniga”. Mainitud “Ebasco” aruande sissejuhatuses on “ Mansini ja tema kaastöölised, kes tegelesid tööjõu planeerimisega, järginud Levinsoni suuniseid, pöörates erilist tähelepanu kaastööliste kompaniid puudutavate ettepanekute analüüsimisele. “Inimeste taju on nende jaoks reaalsus ja nende tegevust juhitakse sellele vastavalt, - räägitakse selles. Kui piisav hulk inimesi tunnevad ühte ja sama teatud küsimuste, probleemide ja asjaolude suhtes, ... siis sellised tunded tunnistavad üldjuhul seda, mis toimub tegelikkuses”. Levinsoni poolt soovitatud küsimustik, mida Mansini peaaegu tähttähelt võttis, oli mõeldudki selliste tunnete väljaselgitamiseks. Uuringutes küsitakse juhtidelt, et kuidas “Ebasco” “sai selliseks, milline ta täna on”, “kas see ametikoht on teie töö tegemiseks sobiv”, “millised on põhilised reeglid, millistele tuleb siin alluda”, ja millega “Ebasco” “kõige rohkem oleks tahtnud olla võrreldav”. Intervjueeriad palusid juhtidelt, et nad “kujutaksid “Ebascot” ette isikuna ja kirjeldaksid seda kui isikut”. Skarola toob välja ühe küsimuse, milline võib olla avaks kergelt Pandorra laeka: “Oletagem, et “Ebasco” peaks tegemata jätma midagi, mida ta praegu teeb, - mida ei oleks vaja muuta?” Tegelikkuses, nii Skarolla, kui teised kõrgema lüli administraatorid, väidavad, et kuigi “Ebasco” suhtes on juhtide poolt välja öeldud üldised kiidusõnad, olid vastused pigem hirmutavad, kui negatiivsed. Näiteks, Benjamin E. Tenzer, materjalide ja kvaliteedi garantii küsimuste direktor, teatab, et ta oli “üllatunud, kuivõrd võhiklikud on “Ebasco” rahandusküsimusi käsitlevad kaastöölised ja kui enesekesksed võivad inimesed olla, kui asi puudutab nende isiklikku tööd kompaniis”. Kuid ta lisab: ”Ma olin meeldivalt üllatunud selles, et ollakse veendunud, et kompanii on tervikuna parem, kui mingi selle kaastööline. See oli sarnane ühele kõnekäänule “President lehkab, Kongress lehkab, kuid Ameerika – see on suur riik”. Tenzeri entusiasm on Manzinile eriti meelepärane, kuna Tenzer oli üheks 23-st kaastöötajast, kelle ta tõi esile projekti algstaadiumis, kui tema arvates selle eduks erilist tähtsust omavat. Selleks , et organisatsioonilist diagnoosi ette valmistada, viis Manzini läbi uue võimu analüüsi, et leida inimesi, keda peetaks “Ebascos” võtmeküsimusi otsustavateks isikuteks. Arvestades poliitilist dünaamikat, mis on omane enamikule suurkompaniidele, on sarnane sissejuhatav analüüs, võimalik, osutunud küllaltki julgeks ettevõtmiseks, kui uurimus ise. “Me lihtsalt käisime ja küsitlesime kaastöölisi, et kellel on nende arvates siin võim, - räägib Manzini. – Siis aga küsisime neilt inimestelt endilt: kas teie arust – on teil võimu?” See protseduur selgitas välja 23 inimest, keda Manzini nimetab “kriitiliseks massiks”, - juhid, kellel on võim ja kes võiks diagnoosi projekti teostada, või läbi kukutada. Kuid Manzini läks veelgi kaugemale: selleks, et kindlustada nende põhitööl toetus, tutvustas ta neile lühikursustel organisatsiooni diagnoosi põhimõtteid ja võttis küsitlejatena appi. Vaatamata selle töö mahule ning pikaajalisusele osutus see projekt suhteliselt odavaks. Manzini hindab üldkulusid, mille hulka on arvestatud ka juhtimiseks kulunud aeg, 74 tuhat dollarit. Projekti teostamise raske ja monotoonne töö oleks selle poolepeal peaaegu seisatanud. Enam, kui 40 tuhat kataloogikaarti olid magnetofoni lintidelt, millele oli salvestatud interviu, olnud andmetega täidetud. “Me kannatasime informatsiooni ülikülluse käes, - meenutab Manzini. Projekti algusest kuni lõpuni kulus peaaegu aasta, kuid väga väike osa sellest kulus interviude eneste võtmisele”. Peaaegu kõik osalevad juhid on sellega nõus, et see diagnoos mitte ainult ei aidanud kompanii probleeme selgitada, vaid ka muutis nende isiklikku stiili ja juhtimise kontseptsiooni. “Ma pööran nüüd rohkem tähelepanu informatsiooni edastamisele”, - märgib” John Leporati, “Ebascole kuuluva kompanii, “Envairosfear” asedirektor. “See sunnib meid mõnedele põhiprobleemidele keskenduma – näiteks, kvaliteedi tõstmise ja kulutuste vähendamise vahelise vastuolu lahendamisele”, - lisab Joe R. Krespo, “Ebascole” kuuluva firma “Business Konsulting” president. Ja Tenzer tähendab: “Ma sain teada, kuivõrd erinevaid subjektiivse iseloomuga vaateid võivad inimesed omada, - see vapustas mind, kuna ma olin alati pedantsuse poole kalduv”. Kuid Manzini jaoks oli kõige suuremaks saavutuseks juhtivinseneride ja nende kaastööliste vaheliste kommunikatsiooniliste barjääride likvideerimine. “Nüüd on kergem kompanii juhtide tähelepanu pöörduda selliste küsimustele, millega nad tavaliselt ei tegele, - järeldab ta, - sest me õpetasime tehnilise haridusega inimesi rahulikult juhtima psühholoogilisi probleeme”. (Allikas: Businiss Week, January 15, 1979, pp. 60-61.) Stressi keskkond. Antud peatükis vaadeldakse rida inimressursside juhtimise meetodeid. Kasutades neid vastaval moel, võib juhtkond tõsta nii oma kaastööliste heaolu, kui ka organisatsiooni tootlikust. Kuid isegi küllaltki progressiivses ja hästi juhitud organisatsioonis eksisteerivad olukorrad ja töö eripärad, mis mõjutavad inimesi demoraliseerivalt ja kutsuvad neis esile stressi tunnet. Liigne stress võib osutuda ülimal määral indiviidi hävitavaks ja on seega ka ohtlik organisatsioonile. Sel moel, on see – veel üks faktoritest, mida peab läbinägelik juht mõistma ning õppima seda neutraliseerima, et kindlustada organisatsiooni täielik efektiivsus. Stressi olemus. Stress on tavaline ja tihti esinev nähtus. Kogu aeg on meil sellega tegemist kas siis õõnsuse tunne kõhus, kui te tõusete, et esineda klassi ees, või kui kõrgendatud ärritatust, või unetust eksamisessiooni ajal. Ebaolulised stressid on vältimatud ja kahjutud. Kuid liigne stress loob probleeme indiviididele ja organisatsioonidele. Nagu tähendab Karl Albrecht, kes on raamatu: “Stress ja mänedzer” autor: “Stress – see on inimese eksisteerimise loomulik osa... Me peame õppima eristama lubatud stressi taset ja lubamatult suurest stressist...null stress ei ole võimalik”*65. See stressi tüüp, milline puudutab juhte, on iseloomustatav liigse psühholoogilise või füsioloogilise pingega. (Joonis. 18.6.)
keskkonnas Isiklikud Käitumine (reaktsioon vajadustele) Efektiivsed Minimaalne reaktsioonid stress Ebaadekvaatsed olukorrad
reaktsioonid reaktsioonid Joonis.18.6. Stressilise reaktsiooni mudel. Uuringud näitavad, et stressi füsioloogiliste tundemärkide hulka kuuluvad haavandid, migreen, hüpertoonia, seljavalud, artriit, astma ja valu südames. Psühholoogiliste tunnuste hulka kuuluvad ärritatus, söögiisu kaotus, depressioon ja vähendatud huvi isikutevaheliste ning seksuaalsuhete vastu*66. Alandades indiviidi efektiivsust ja heaolu, läheb liigne stress organisatsioonidele kalliks maksma. Nagu doktor Albrecht kinnitab: “On nüüd selge, et paljud kaastööliste probleemid, mis väljenduvad rahas ja töö tulemustes, nii nagu ka tervises ja heaolus, peituvad psühholoogilises stressis. Stress tõstab otse ja ka kaudselt asjaajamise kulusid ning vähendab töökeskkonna väärtust suurel ameerika töötajate hulgal”*67. Stressi põhjused. Stress võib olla esile kutsutud tööga, ning organisatsiooniga seotud faktorite poolt, või siis sündmuste poolt indiviidi isiklikus elus. Organisatsioonilised faktorid. Laialt levinud ja arusadavaks stressi põhjuseks organisatsioonides on ülekoormus või siis vastupidi liig vähene töökoormus, - ülesanne, mis tuleb teostada mingi konkreetse aja jooksul. Doktor Albrechti sõnadega: “Töötajale anti antud ajaks lihtsalt mõõtmatu kogus ülesandeid või alusetult kõrge toodangu maht. Sel puhul tekib tavaliselt rahutus, frustratsioon?, aga samuti lootusetuse ning materiaalsete kaotuste tunne. Kuid ka alakoormus võib kutsuda esile sarnaseid tundeid. Töötaja, kes ei saa tööd, mis vastaks tema võimetele, tunneb tavaliselt frustratsiooni, rahulolematust oma väärtuse ning asendi suhtes organisatsiooni sotsiaalse süsteemis ning tunneb end ilmselgelt alatasustatuna”*68. Teiseks faktoriks on rollide konflikt*69. Rolli konflikt tekib, kui töötajale esitatakse vastuolulisi nõudmisi. Müüja võib saada korralduse viivitamatult klientide palvetele reageerimiseks, aga kui teda nähakse kliendiga rääkimas, siis räägitakse, et ta unustas riiuleid kaubaga täitmast. Rolli konflikt võib tekkida samuti siis, kui rikutakse ainujuhtimise printsiipi. Kaks teenistusliku võimuahela juhti võivad anda töölisele vasturääkivaid ülesandeid. Näiteks, võib tehase direktor nõuda tsehhi juhatajalt toodangu maksimaalset väljalaskmist, samal ajal, kui tehnilise kontrolli osakonna ülem nõuab kvaliteedi standarditest kinnipidamist. Rolli konflikt võib ilmneda ka formaalse ja mitteformaalse organisatsiooni käitumisnormide erinevuse pärast. Sel juhul võib indiviid tunda pinget ning rahulolematust, sest ta tahab ühelt poolt olla mitteformaalse grupi liige ja teiselt poolt täita juhtkonna nõudmisi. Kolmandaks faktoriks on rollide määramatus*70. See tekib siis, kui töötaja ei ole kindel selles, mida temalt oodatakse. Erinevalt rolli konfliktist, ei ole siin nõudmised vasturääkivad, kuid need on kõrvalekalduvad ning kindlaksmääramatud. Inimestel peab olema õige ettekujutus juhtkonna ootustest, sellest mida nad peavad tegema, kuidas nad peavad tegema ning kuidas seda hiljem hinnatakse. Neljas faktor – väheintensiivne töö. 23 eriala 2000 mees-töötaja uurimine näitas, et indiviidid, kellel oli huvitav töö, olid vähem rahutud ja kannatasid vähem füüsiliste vaevuste all, kui ebahuvitavad tööd tegevad inimesed*71. Kuigi, nagu hiljem oli näidatud, erinesid inimestel mõisted “huvitav töö”: see, mis näib ühele huvitav või tüütu, ei pea alati sama tähendama teisele. Lisaks nendele faktorile võib stress tekkida halbadest füüsilistest tingimustest, näiteks, temperatuuri kõikumisest ruumis, halvast valgustusest või liigsest mürast. Uuringud on samuti näidanud, et ka ebaõige suhe volituste ning vastutuse vahel, organisatsiooni halvad informatsioonikanalid ja alusetud nõudmised üksteisele võivad samuti kutsuda esile stressi*72. Isiksusega seotud faktorid. Töö kujutab endast enamik inimeste elu põhiaspekti, kuid, kahtlemata, osaleb igaüks paljudes tegevusvaldkondades, mis ei ole organisatsiooniga seotud. Need erasündmused on samuti potentsiaalseteks stressi põhjusteks, mis võivad viia töötulemuste languseni. Tabelis.18.3. on toodud skaala, milles on märgitud elus toimuvate laialt levinud stressi tekitavate sündmuste suhteline tähtsus.
Summa, mis ületab 150 palli või on sellest väiksem, tähendab elus väikest muutuste arvu ja madalat tähelepanu tervisehäiretele, mis on tingitud stressist viimase kahe aasta jooksul. Summa, mis ületab 300 suurendab stressist tingitud haiguste võimalust kuni 80%, mis vastab Holmesi ja Rahe prognoosi statistilisele mudelile. Thomas Holmes ja Richard Rahe, kes selle skaala välja töötasid, tulid järeldusele, et inimesed, kes kogusid üle 300 balli, olid peaaegu 80% ulatuses ohustatud liigse füsioloogilise või psühholoogilise stressi poolt*73. Tuleb märkida, et positiivse tähtsusega elusündmused, näiteks, ametikõrgendus või märgatav palgatõus, võivad samuti kutsuda esile samasuurt stressi kui negatiivsed faktorid. Aga, kuidas nii juhtida, et tõsta tootlikkust ja samas vähendada stressi taset? Ideaalne oleks selline olukord, mil tootmine asuks võimalikult kõrgel tasemel, ja stress maksimaalselt madalal. Et seda saavutada, peavad juhid õppima valitsema stressi eneses. Näites, 18.3. käsitletakse küsimust selles, kuidas juhid saavad aidata vähendada oma kaastööliste stressi taset. Näide 18.3. Boss võib saada alluvale parimaks kaitseks stressi eest. Paljusid bosse süüdistati selles, et nad olid tekitanud alluvate tervisehäireid ja kiideti paljusid heasoovlikke abikaasasid, kui lohutajaid stressi puhul. Kuid uute uurimuste tulemused vaidlustavad mõlemad stereotüübid: boss võib saada oluliseks kaitseks stressi eest, sel ajal kui, mõnede uuringute põhjal võib perekonna toetus asja halvendada. Sellised tulemused annavad lootust, et muutuvad arusaamad stressi sidemetest töö ja perekonnaga. “Stereotüüpne on vaade, mille kohaselt kindel kodu kujutab endast südametu maailma eest kaitsvat varjupaika”, - räägib Aaron Bek, kes on spetsialiseerunud stressi psühhiaatriale. “Kuid isegi see heasoovlik perekond ei saa päästa kedagi stressi eest, mis on seotud tööga, kuid teie boss saab küll”. Uute uuringute tähtsus on selles, et nad väljuvad ilmselgete faktide piirest, - nagu oleks ülemusel võim alluva tunnete üle – et enam konkreetselt analüüsida ülemuse ja alluva vaheliste suhete tagajärgi. Uurimuste tulemused võivad anda olulisi tagajärgi ja muuta juhtimisstiili, kuna nad näitavad seda, kuivõrd tähtis on ülemuse isiksuse roll, - kas ta on heasoovlik või vaoshoitud inimene – kuidas on tema suhted alluvatesse, kui need lahendavad enda probleeme. Ühe teadlase, Zuzian Juliette Kobaso, New Yorgi ülikooli psühholoogia magistriõppe professori, arvates on: “Eriti efektiivseks ülemuseks see – kes endalt küsib: “kuidas ma saaksin oma alluvaid sundida tundma ennast sama efektiivsena, kui olen mina?” Ta ei püüa nende tööd ära teha, kuid ta annab neile mõista, et usaldab neil endil ise head tööd teha”. Teised stressi uurivad teadlased on sellega nõus. Psühholoog Kennet Pellete väidab: Boss – on oluline figuur selles, kuidas tunnevad end tema alluvad ja kas nende tervis selle all kannatab. Üheks võtmeküsimuseks saab ülemuse otsus – kas anda alluvatele tunda seda, et nad on teevad oma tööd iseseisvalt”. Mischael Lombardo, teadlane-behaviourist, Põhja Carolina osariigi Grinsbory Loominguliste Liidrite uurimise Keskuses, kirjeldab ülemusele omaseid, kes püüab saavutada suurimat efektiivsust, tüüpilisi stressi ületamise viise: “Ta kindlustab oma töötajad nende probleemide lahendamise vahenditega, kuid ta ei tee seda nende eest ise ära. ”Hulga kasulikum on näidata näljasele inimesele, kuidas kasutada kalapüügi õnge, kui et anda neile püütud kala”. Enesekindel ülemus kaitseb oma alluvaid mittevajalike probleemide eest. Näiteks, kui firma allüksuses küpsevad muudatused, mida tehakse firma kõrgemates ringkondades, siis pole mingit hädavajadust selleks, et töötajad kuuleksid sellest enne muutuste toimumist. Kui töötaja takerdus mingi probleemi taha, siis võib ülemus öelda, et see paneks selle asja mingiks ajaks kõrvale, või puistaks ta üle küsimustega, et see käsitleks asja teistest külgedest vaadatuna. Need lihtsad lahendused, muidugi, ei saa siluda igasuguseid ülemuse ja alluva vahelisi rikutud suhteid. Üks uurimus, mis toob ilmekalt välja oskusliku ülemuse võimalused, näitab, et ta võib kaastöölisi isegi kaitsta stressiga seotud füüsilistest ning psühholoogilistest muserdusest: milleks on tihti rasvumine, suguvõime vähenemine ja depressioon. Teadlased Kobasa ja Mark K. Pusetti alustasid selle väljaselgitamisest, miks mõned inimesed langevad tööga seotud stressi, samal ajal kui teised samades tingimustes, hakkavad paremini tööle. Kobasa ja Pusetti uurisid 170 - kompaniis “American Telefon and Thelegraphi” Illinoisi filiaalis - juhtimise kesktasemel ja kõrgemal töötavat inimest. See allüksus oli eriti sobivaks stressi uurimise polügooniks, sest kompanii jaotamine paiskas kogu selle juhtimiskorpuse poliitiliste uuenduste ja struktuuri muutuste tuulispasana segi. Kaastöölised, kes elasid üle tähelepanuväärse stressi, kuid tundes ülemuse toetust, haigestusid kaks korda vähem aasta jooksul, kui need, kes sellist toetust ei hoomanud. Uurimuse kõige hämmastavama tulemusena selgus, et töötajad, kes pidasid perekonda kõige suuremaks stressi eest kaitsjaks, näitasid kõige suuremat stressiga seotud haigestumiste taset. See käis ka nende kohta, kel oli kasutada selline võimas sotsiaalne aktiiv, kui kõrge palk või ametikoht. Nende töötajate hulgas, kellel puudub püsivus, on suurem stressi risk neil, kes tunnevad, et ülemus ei ole nende poolel ja kalduvad selle asemel perekonna toetuse poole. Kobasa eeldab, et töötajate perekonnad, mida nad uurisid, ei osuta temale sellist liiki toetust töise probleemi lahendamiseks, mida oleks vaja olnud. Sel ajal, kui ametikoht nõuab neilt distsipliini ning pingsat tööd, võivad perekonnad sisendada talle kurbust ning enesehaletsust. Psühholoog Kerry Bankeri on seisukohal , kes viib läbi oma 200 New Yorgis asuva firma “AT and T” filiaali juhtide süvendatud uurimist: “Et mitte see, et perekond ei võimaldanud varju stressi eest, vaid et see toetus ei ole üldsegi seotud tööstressiga”. Kui ülemus, kes valdab teatud oskusi, võib saada segadusse sattunud alluva parimaks toetajaks, siis on ka see õige, et ebaõigete ettekujutustega ülemus võib tekitada kahju nii oma alluva vaimule kui ka kehale. Sellise kahju näiteks, millist kahju selline ülemus võib tuua, on uurimus, milles jälgiti 357 kaitseministeeriumi kaastöölist, peamiselt SÕJ baasides, mis asuvad AÜ Loode osas. Ainsaks töökohaga seotud momendiks, mis vastas kõrgendatud kolesteriini sisaldusele veres, põhilisele südamehaiguste tekkimise riski suurendajale, oli sellise ülemuse olemasolu, kes pidas end eriti ülemuslikult ülal. Ühe uurija, Lõuna California Klemsoni juhtimiseteaduste ülikooli professori, Whiliam ? Hendriks sõnadega: “Selline boss – on reeglite järgija, kes on rohkem mures pisiasjade pärast, nagu tööle õigeaegne saabumine, kui alluvate üldise tootlikkuse kindlustamine. Ta peab rangelt kinni instruktsioonidest, laskmata kaastöölistel neid eeskirju rikkuda, isegi siis, kui see toob kaasa nende ebaefektiivse töö. Allikas: Daniel Goleman, “The new York Times”, in Fort Lauderdale News, February 3, 1984, pp. 1D, 4D. Inimesed, kes kannatavad tööl liigse stressi all, võivad proovida kasutada järgmisi meetodeid.
Teiste, stressi võimalikust vähendavate faktorite hulka, kuulub vajalik toitumise režiimist kinnipidamine, enese füüsiliste harjutustega vormis hoidmine ning üldise tasakaalu saavutamine elus. Tabelis, 18.4. on toodud välja erinevused stressi rikka ja vähese stressiga elustiilide näited.
Allikas: Karl Albrecht, Stress and the Manager (Engelwood Cliffs, N.Y.: Printice-Hall, 1979), pp. 107-108. C. 1979 by Simon & Shustler. Reprinted by permission of Simon & Schuster, Inc. Kokkuvõte. 1.Konflikt tähendab poolte riidu, mil üks pool püüab saavutada oma vaadete vastuvõtmist ja segada teisel seda sama tegemast. Konflikt võib leida aset indiviidide vahel , indiviidide ja gruppide ning gruppide vahel. 2.Konflikti potentsiaalseteks põhjusteks – ühiselt kasutatavad ressursid, ülesannete vastastikuline seostatus, erimeelsused eesmärkides ja väärtushinnangutes, erinevused käitumisstiilis ning eluloos, aga samuti ka halb kommunikatsioon. Inimesed tihti ei reageeri potentsiaalsetes konflikti olukordades, kui see olukord on seotud minimaalsete isiklike kaotuste ning hädaohuga. 3.Konfliktide struktuursed lahendusmeetodid sisaldavad täpsustatud tootmisootust, koordineerimise ja integreerimise mehhanisme, olemasolevast kõrgemal tasandil ülesande ning tasustamise korraldamist. 4.Konflikti potentsiaalselt negatiivsete tagajärgede hulka kuuluvad: tootlikkuse langus, rahuldamatus, moraalse taseme langemine, personali voolavuse suurenemine, sotsiaalse koostöö ja kommunikatsiooni halvenemine ning lojaalsuse suurenemine teiste alagruppide ja organisatsioonide suhtes. Kuid efektiivsel sekkumise konflikti võib see omandada soodsaid tagajärgi, näiteks, lahenduste leidmiseks tehtav põhjalikum töö, otsuste vastuvõtmisel avaldatava arvamustehulga suurenemine ning koostöö paranemine tulevikus. 5.Konfliktide lahendamiseks kasutatakse viit stiili. Kõrvalekaldumine kujutab endast konfliktist kõrvalepõiklemist. Silumine – on selline käitumine, mil tehakse nägu, et ei ole põhjust ärritumiseks. Sundimine – on oma vaatepunkti pealesurumine seadusliku võimu või surve kasutamisega. Kompromiss – on efektiivne meede, mil taganetakse mingil määral teise seisukoha ees, kuid see ei pruugi viia optimaalse lahenduseni. Probleemi lahendamise stiil on eelistatav juhtumitel, mil on tarvilik arvestada arvamuste ja olude mitmekülgsust, see on iseloomustatav avameelse tunnistusega selles, et ollakse erinevate vaadetega ja põrkutakse nendes selleks, et leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus. 6.Muutused avaldavad mõju kogu organisatsioonile ning kõigile juhtimise tasanditele, kuid need organisatsioonid, mis tegutsevad ebakindlas keskkonnas, langevad selle mõju alla rohkem kui teised. Muutused võivad toimuda selle igasuguses faktoris ning ka neist igaüht puudutada. Kuna kõik muutuvad faktorid on vastastikulises seoses, siis juhtkond peab muutuste kavandamisel ühes neist arvestama ka kõiki teisi mõjusid faktoritele. 7.Sammudeks, mida tuleb teha organisatsiooniliste muutuste efektiivsuse tõstmiseks, - surve ja stimuleerimine, sekkumine ja ümberorienteerumine, diagnoos ja tunnistamine, leidlikkus ja kohustuslik osavõtt, eksperimenteerimine ja teaduslik otsing, aga samuti võõra arvamuse toetus ning vastuvõtmine. 8.Tihti soovitatakse muutuste elluviimisel kõikide töötajate osavõttu, kuid mõningatel muudatustega seotud juhtudel võib see osutuda ebasoovitavaks. Aegajalt võivad ühepoolsed tegutsemised osutuda võimu jagamisest ning volituste delegeerimisest eelistatumaks. 9.Muudatustele vastupanu peab olema lõppudelõpuks murtud. Põhiliseks muudatustele vastuseisu põhjuseks on tunne, et need viivad isiklike kaotusteni ja määramatute tulemusteni ning veendumus selles, et arvatavad muutused on ebaõiged ning ebasoovitavad. 10.Organisatsiooniline areng (OA) kujutab endast organisatsiooni võimelisust teha pikaajalist tööd, selle ülesannete lahendamiseks ning muutustele reageerimiseks uuendamise võimaluste leidmaks. Seejuures tuuakse esile eriti efektiivne organisatsiooni kultuuri juhtimine, eriti formaalsetes töögruppides, käitumise teaduse metoodika kasutamine ja muutuste agendi kaasamine. OA meetmed kujutavad endast tegevust, mis on suunatud organisatsiooni funktsioneerimise parandamisele. Nad sisaldavad diagnostilisi meetmeid, tagasisidet, haridust ning kvalifikatsiooni tõstmist, struktuurilisi muutusi, konsultatsioone organisatsiooniliste protsesside küsimuses, gruppide formeerimist ning nende vahelise tegevuse korraldamist. 11.Liigsuur stress võib olla kutsutud esile liiga suure või väikese töömahuga, rollide konfliktiga, rollide määratlematusega, igavusega, füüsiliste faktoritega ning igasuguste isiklikku laadi sündmustega. Kordamisküsimused. 1.Arutage lühidalt antud peatükis vaadeldud nelja konflikti tüüpi. 2.Millised on tekstis mainitud konflikti põhjused? 3.Arutage konflikti funktsionaalseid tagajärgi. 4.Millised tagajärjed on ebafunktsionaalsel konfliktil? 5.Kirjeldage nelja konflikti lahendamise struktuurset meetodit. 6.Kirjeldage inimestevahelise suhete viit põhilist stiili, millist võib kasutada konflikti lahendamisel. 7.Võrrelge mõningaid siin peatükis mainitud muudatuste juhtimise meetodeid ning kontseptsioone. 8.Kirjeldage lühidalt võimu korralduse kolme tüüpi, mida võib kasutada muutuste juhtimisel. 9.Kirjeldage lühidalt muutustele vastuseisu murdmise seitset viisi. 10Millised on organisatsiooni arenguks vajalikud eeldused ning väärtused? 11.Millises väliskeskkonnas võivad muutused avaldada firmale eriti tugevat mõju? Miks? Küsimused aruteluks. 1.Miks küllaltki sageli soovitatakse muudatuste juhtimisel töötajate osavõttu? 2.Kirjeldage organisatsioonilisi muudatusi ja arutlege nende ühismõju organisatsiooni arengul. 3.Kuidas oleks efektiivne lahendada konfliktseid olukordi järgmistes organisatsioonides: tulundusühing, mittetulundusühing ja uues riskantses ettevõttes. Tingimata arutlege läbi nende kolme organisatsioonitüübi erinevused. 4.Võrrelge erinevaid OA osavõtu meetodeid ja tooge näited, mil iga meetod osutuks efektiivseks sellistes organisatsioonides, milliseid te teate. 5.Miks on kõrgema juhtkonna toetus efektiivse OA programmi läbiviimiseks kohustuslikuks eelduseks? Olukord analüüsimiseks. Muudatused “Bank of America”. “Bank of America” oli loodud energilise ja julge ettevõtja, A. P. Gannini ? poolt. Oma panga loomise aastatel pööras Gannini erilist tähelepanu inimväärtustele ja see pank teenindas inimesi hästi. Ta soovis parandada Ameerikas elu kvaliteeti panga poolt pakutavate teenustega ja tegi teatud tähtajaga laenu kustutamise idee ettepaneku. Peale tema surma 1949.a. sai “Bank of America” päranduseks inimeste suhtes tähelepaneliku ja novaatorliku panga kindla reputatsiooni. 60-70.aastatel jäi “Bank of America” maha panganduse arengutempost. Kõrgema juhtkonna tegevussuund hakkas asendama inimsuhetele pööratud poliitikat tulu saamise poliitikaga. Paljud juhid mõistsid, et “Bank of America” eemaldub alustpanevatest väärtustest, mis olid varem selle jõuks. 1983.a. olid kutsutud kokku selle panga konsultandid ning analüütikud, et läbianalüüsida organisatsiooni olukord ja määrata kindlaks, mis on kaastöötajate arvates organisatsiooni kandvateks veendumusteks. Peale mõnda interviud kaastöötajatega avastasid analüütikud järgmised kasutusel olevad põhimõtted: 1.”Ära mine kindla läbikukkumise teele”. Valdav oli arvamus, et ebaedu maksab raha. Oli eeldatav, et kapitalimahutused uutesse ideedesse peavad end ära tasuma jooksvast kasumist. 2.”Ole kõigiga armastusväärne”. Selle all mõeldi, et inimesed ei saa olla üksteisega avameelsed. Väärtuslikud ideed suruti maha, sest konflikte ja vastuolusid ei sallitud. 3.”Ära muretse töö tulemuste pärast”. Laialt oli levinud veendumus, et olulisem on teenistuslik vanemus, aga mitte töötulemused. 4.”Usu seda, vaid siis kui sa seda näed”. Töötajad arvasid, et risk ja novaatorlus ei ole soositud. Kõrgem juhtkond oli küllaltki häiritud ja arvas, et sellised meeleolud aitavad vaevalt 80- aastate lõpuni vastu pidada. Selleks, et parandada konkurentsivõimet hakkasid “Bank of America” kõrgemad juhid kompanii väärtushinnanguid muutma. Kõigepealt kehtestas juhtkond omale väärtuste süsteemi, mis sisaldasid järgmisi määrusi: 1)klient tuleb panna esikohale, 2)võtta kaasaegsest tehnoloogiast välja maksimum, 3)tasusta ja kiida heade töötulemuste eest.
2.Milliseid organisatsiooni sisemised muutuvad faktoreid (eesmärgid, struktuur, ülesanne, tehnoloogia ja inimesed) olid näites kirjeldatud meetmete tulemusel ära muudetud? 3.Arutage läbi “Bank of America” kaastööliste muudatuste juhtimisest osavõtu meetod.
Rahvusvaheline konflikt ja selle lahendamine. Rahvusvahelise konflikti teooriad kuni 1980.a.
Peale Teist Maailmasõda on toimunud mitmed suuremad relvastatud konfliktid, nagu Korea ja Vietnami sõda Kaug-Idas või siis sõjad Aafrikas ning ka Lähis-Idas. Nendest võtsid otseselt osa suurriigid, kuid toimusid ka paljud väiksemad aga osalistele mitte vähemolulised konfliktid kogu maailmas. Protsess, mida me tänapäeval nimetame pingelõdvestuseks, ei alanud 1972.a. vaid, nii nagu “külm sõda” ei alanud 1947 – 48.a., aga esimene juba sajandivahetusel ning viimati tähendatu algas juba 1917.a., paraku ei paistnud asjalood kummalgi juhul sellisena välja. Pingelõdvendus kujutab endast ajaloolist protsessi koos eelnevate arengustaadiumitega, mida iseloomustavad nii edusammud kui ka läbikukkumised. Erinevatel arengu staadiumitel kerkisid esiplaanile erinevad probleemid, mis määrasid kindlaks pingelõdvenduse aktuaalsed küsimused – otsesest sõjalisest vastuseisust taganemine, laiendades kultuurisidemeid, viies läbi kõrgema taseme poliitikute kohtumisi Berliini, Lähis-Ida ja Kuuba küsimustes, arendades kaubavahetuse, emigratsiooni ja inimõigusi käsitlevaid läbirääkimisi. Tänapäeval on huvitav neid asju uues olukorras läbi vaadata, sest palju üleskeerutatud tolmu on maha langenud ja vabanenud vaade tänasele maailmale selgem, kuid selles selguses võib näha uusi varem väheolulistena, või üliolulistena tundunud faktorite varjus olnud aspekte, millest võivad ja on juba ka saanudki uued komistuskivid rahvusvaheliste suhete käänulisel teel. Nii on senini aktuaalne sõja ja rahu küsimus, mida teoreetilistes töödes pidevalt käsitletakse ja mis ei ole oma praktilist tähtsust minetanud senini. Jätkuvalt otsitakse uusi, rahvusvaheliste suhete tulevikku mõjutavaid, lahendusi, mis tagaksid konfliktidega kaasneva vägivalla vähenemise. Varem loodeti, et tulevastes konfliktides (sõdades) enam ei osale otseselt AÜ ega Venemaa (NSVL), kuid mis ei ole täielikult õnnestunud, kuid, see, et on õnnestunud tuumasõja algust vältida on samuti saavutus. Aga jätkuvalt otsitakse teoreetilistes töödes rahvusvaheliste probleemide sõjalise jõuga lahendamise ratsionaalseid võimalusi. Poliitikud ootavadki teadlastelt soovitusi oma kavade elluviimiseks ja kiire edu lootuses valitakse mõnikord avalikkusele (partneritele) kahtlastena tunduvaid lahendusi. . Need tööd annavad esitatavate doktriinide kaudu poliitikutele tuge nende igapäevases praktikas. Nii on ameerika teadlase, Lõuna California ülikooli professori L. Whetteni väitel on USA 60 –70.aastate välispoliitika aluseks olnud “Niksoni doktriin” ,mis põhines “pentagonaalsel” süsteemil (“pentagonaalne “süsteem koosnes viiest vastastikku tasakaalustavast jõu keskusest – NSVL, USA, Lääne Euroopa, Jaapan ja Hiina RV) ja mille aluseks olid võetud M Deutchi, D Singeri, M Kaplani, R Rosencranci ja O Youngi mudelid. Kuid J Carteri välispoliitilise doktriini aluseks oli “kolmepoolsuse” (mille kohaselt, autorite arvates, olid tuleviku peamisteks jõu keskusteks kaks globaalset konkurentsi kolmnurka: sõjalis-poliitiline “konkurentsi kolmnurk”, kuhu kuulub NSVL, USA ja Hiina RV, ning majanduspoliitiline “partnerluse kolmnurk” – USA, EMÜ ja Jaapan.) ideed, mis sisaldusid Z Brzezinski ning teiste töödes. Tegelik praktiline seos teoreetiliste tööde ning konkreetsete poliitiliste otsuste vahel ei ole otseselt teostatud, vaid läbides keerukaid otsuste vastuvõtmise teid. Kuid see tee on tänapäeval lühenenud ja otsene seos tugevnenud paljudel objektiivsetel ning subjektiivsetel põhjustel. Kuna siis peeti tähtsamaks enda ideoloogilisi aluseid ja et vastast võita, siis uuriti ka tema ideoloogia aluseid, et paremini mõista selle alusel tehtavat oleviku - ja tulevikupoliitikat. Samuti uuriti vastastikku kõikide teoreetiliste kontseptsioonide aluseks olevate ideede probleeme ja kritiseerides nii omi kui vastaste (konkurentide) töid. Siin on põhiline tähelepanu pööratud läänes arendatavale “konflikti üldteooriale”, mis oli ühiskonna arengu marksistlik-leninliku teooria oponendiks ja allpool pööratakse tähelepanu selle teoreetikute vähem tuntud töödele. Et süstematiseerida vähegi käsitletavaid töid, on need tinglikult jagatud “traditsioonilisteks”, ”modernistlikeks” või “saientistlikeks”. Esimeste hulka kuuluvad põhiliselt filosoofilist, õiguslikku või ajaloolist käsitlust sisaldavad tööd, mis on pühendatud minevikus või käesoleval ajal toimunud konkreetsetele rahvusvahelistele konfliktidele, või pretendeerivad selle teoreetilis-kontseptuaalsele tähendusele. Selle “traditsioonilise” suuna sees on kombeks eristada “poliitilise realismi” koolkonda, mida esindavad H Morgenthau, J Ball, G Kennan,, K Thomson, C Marchal, (R Straus-Hupe,???), A Said, Ch Lerche, Ch Yost, W Kintner, M Shulman, A Buchan, J Frenkel ja teised. See koolkond on säilitanud oma juhtiva koha uute koolkondade suhtes. “Modernistlikud” teooriad on küllaltki eripärased sisult, kuid neid kõiki ühendab struktuur-funktsionaalne lähenemiseviis rahvusvaheliste suhete uurimisse, eelistades kasutada matemaatilis-loogilisi vahendeid ja uusimat arvutustehnikat. “Moderniste” eristab “valitsev” lähenemisviis konflikti lahendamiseks. Selle suuna esindajateks on Q Wright, M Kaplan, K Deutch, Mc Clelland, R Rosencrance, B Russet, A Rapoport, K Bouling, J Galtung, W Sterling, S Brams ja paljud teised. Teatud tähelepanu väärib seik, et eristatakse “rahvusvahelise konflikti üldteooria” raamides uuringuid tegevaid ja kitsastes suundades liikuvaid teadlasi. Selle “üldise konfliktiteooria” konstrueerimisel püütakse erinevate sotsiaalsete konfliktide kontseptuaalsete skeemide liitmise teel saada mingi üldine skeem, alates perekonna tülidest kuni riikidevaheliste tülide kõige teravama vormi – relvastatud kokkupõrkeni. Selle voolu tuntumateks esindajateks on K Boulding, K Deutch, M Deutch, A Rapoport, J Burton, J Galtung ja teised. Konkreetsemate suundade konflikti teooriatega paistavad asja kitsama käsitluse juures välja sellised teadlased ,nagu: O Young, N Choucri, R North, R Tanter, M Midlarsky, L Bloomfield, A Leiss, M Haas, R Ficher, M Hovard, B Crozier, E Luard ja teised. Kuigi uurimise meetodite ja asja käsitluse erinevused paistavad suured, siis huvide kokkulangevuse ala suuruse tõttu on kasutatavad meetodid kohaldatud mõlema suuna esindajate poolt kasutuskõlblikuks ja uue kasutuse leiavad varem kogutud materjalid ja veel suuremat tähtsust omavad erinevad tüüpideks jagamised ning uued kontseptsioonid, eriti kontseptsioonid riikide käitumisest kriitilises olukorras, riikide kahepoolsetest suhetest ning riigi sise-ja välispoliitika seostest. 50 – 60.a. tekkis järsk huvi “strateegiliste” uuringute vastu rahvusvaheliste konfliktide vallas. Need uuringud on suhteliselt iseseisvateks suundadeks, mille raames tegutsevad “kutselised strateegid” (või “tsiviil militaristid”) H Kahn, T Shelling, H Boldwin, B Brodie, J Collins, A Volstetter, M Halperin, G Snyder, K Knorr, H Kissinger, R Taker, R Ocgood, A George, R Smoke ja teised. “Kutseliste strateegide” militaarseid kontseptsioonid peavad määrama kindlaks sõjalise jõu kasutamise vormid ja mastaabi, selle kasutamise paindlikud viisid, et tagada agressiivse välispoliitika elluviimist. Pidevalt töötatakse välja, tihedas koostöös valitsusega, kaasajastatud jõu kasutamise viise ja vorme. See kindlustab teatud otsese “kutseliste strateegide” mõju riigi poliitilisele ja sõjalisele doktriinile. Seetõttu oli tekkinud eriline vajadus traditsiooniliste välispoliitika teoreetikute selliste meetodite uutmoodi läbivaatamiseks, mis puutusid “piiratud sõjategevuse” alustamise, teostamise ja lõpetamise küsimustesse, et leida nendes üldisi seaduspärasusi, sõdade juhtimise mehhanismi tundmaõppimist, et vähendada osalemise kulusid, said Massachusettsi tehnologilise instituudi töötajate põhiliseks uuringuobjektiks, kus juhtivat rolli omas prof. L Bloomfield juba 1965.aastast. Neid küsimusi vaadeldakse ka reas teiste autorite töödes. Kuid samal ajal on paljud teadlased hakanud tegelema konstruktiivsete efektiivsete rahvusvaheliste konfliktide reguleerimise instrumentide otsingutega, analüüsides riikidevaheliste sõdade ärahoidmise reaalseid võimalusi. Nagu juba kombeks saanud, viiakse selliseid uuringuid läbi lähtudes ja pidades kinni rahu probleemide uurimisel liberaal-patsifistlikelt seisukohtade raamidest. Teadlastel, kes on hõivatud selle küsimuste kompleksi analüüsiga (J Galtung, A Rapoport, O Holsti, R Falk, S Mendlovitz, B Stanford, Ch Yost, A Etsioni, S Hoffmann ja rida teisi), ei ole ühist arvamust rahu probleemide uurimise alast ja ülesannetest. Ühed teadlasi võtavad sellisel juhul uurimise alla rahvusvahelised konfliktid, nende lahendamise viisid ja meetodid, sõja vältimise ja rahu tagamise tegevuse organiseerimise ja juhtimise, relvastuse ja lahtirelvastumise kontrolli meetmete väljatöötamise (A Rapoport). Teised arvavad, et rahu uurimiste ala ei haara ainult rahvusvahelisi konflikte ja sõdu, vaid ka teiste sotsiaalsete konfliktide kogumit (J Galtung). Kõik see nõuab diferentseeritud lähenemist üksikutele töödele, nendes tehtud järelduste ning antud soovituste hindamisel. Selle töö esimene osa käsitleb rahvusvahelise konflikti mõistet, tüüpe, klassifitseerimist st. uurimise põhilisi meetodeid (struktuur-funktsionaalset), teooriaid (“ellujäämise teooria” ja “välja teooria”), mis on aluseks “sotsiaalsete üksuste “konfliktse käitumise” mudeli aluseks. Põhiline osa tähelepanust kuulub “konflikti üldteooriat” käsitlevale materjalile. Selle ülevaate teises osas vaadeldakse “rahvusvaheliste konfliktide juhtimise” võimalikkuse probleeme, mis toodi esile 60 – 70 .a. suhteliselt iseseisvates uuringutes. Välja on toodud nende teadlaste arvamused “konflikti juhtimise strateegiast” ja ka soovitusi konflikti juhtimise viisidest ja vahenditest, selle tekkimisest, arengust ja selle endale soodsamalt lõpetamiseks. Siin on juttu konkreetse “konflikti lahendamise” teooria kasutamisest konflikti juhtimise probleemi üldteooriana. Samuti tutvustatakse käsitletava aja uuemaid kontseptsioone, mis käsitlevad rahvusvahelisi konflikte. Rahvusvahelise konflikti uuringute meetodid.
Rahvusvahelise konflikti mõiste. Kuna asjaga tegelevad paljud eespoolmainitud erivaldkondade teadlased, siis on nende antud terminid loodud nendele enim tuttava materjali baasil. (J Dougherty ja R Pfaltzgraff annavad oma raamatus sellele enda seletuse variandi. Nad väidavad, et konflikt erineb pingelisest olukorrast või hõõrumisest (“tensions”) sedavõrd, kuivõrd viimane sisaldab tavaliselt endas varjatud vaenulikust, hirmu, kahtlustust, teadvustatud huvide lahkuminekut ja võimalik et püüdu domineerimisele või revanši saamisele, kuid see ei välju tingimatult suhete või vastuvõtlikkuse piirest, mis viib tegeliku, avaliku opositsioonini või vastastikuste teineteise hävitamise pingutusteni. Tihti eelnevad hõõrumised konfliktile või saadavad selle hargnemist, kuid see ei ole see sama, mis on konflikt, need ei ole mitte alati kokkusobimatud koostööga. Hõõrumiste põhjused võivad olla üpris lähedased konflikti tekke põhjustele, kuna nad samuti mõjutavad otsuste tegemise protsessi.) See puutub esmajärjekorras rahvusvahelise konflikti uurimisse “konflikti üldise teooria” raames, mille tulemused avaldati 1957.a. loodud ajakirjas “The Journal of Conflict Resolution.” Sellele ajakirjale kaasööd tegevaid autoreid seob püüd, kasutades ära üksikuid erinevate valdkondade teadmisi, leida võtit kõigi sotsiaalsete konfliktide juhtimiseks, aga eelkõige otsitakse rahvusvaheliste konfliktide lahenduste viise olukorras, ajal, mil puudub ühine rahvusvaheliste konfliktide uurimise metodoloogia ja iga spetsialist annab oma “panuse “ eksisteerivasse terminite ja mõistete segadikku. Majandusmehed soovitavad vaadelda konflikte kui erilisi konkurentsivorme. Seepärast on terminid “konflikt” ja “konkurents” tihtilugu kasutatud teineteist asendavalt. Psühholoogid aga eelistavad rääkida “pingeseisundist”, “hõõrumistest”, “stressist”, aga teised spetsialistid – “vaidlustest”, “opositsioonist”, “antagonismist”, “tülidest”, “mängudest”, “debattidest” jne. Rahvusvahelise konflikti uurijatele on saanud iseloomulikuks see, et neist peaaegu igaüks töötab välja oma terminoloogia ja pakub välja keerukaid määratlusi, mis on juba ette piiritletud antud uuringuga. Kuid teadlased, kes tunnevad muret antud teaduse valdkonna arengu pärast, tõstsid üles konflikti uurimise “keele” unifitseerimise küsimuse. Selle probleemi lahendamiseks on esitatud palju erinevaid ettepanekuid: alates üksiku termini tähenduste piiramisega, kuni mitmetähenduslike terminite uutega, enam täpsemate ja selgematega asendamiseni. Michigani ülikooli professori K. Finki arvates võib “terminite korrastamist viia läbi vaid teatud teoreetiliste raamide piires, st. “sotsiaalse konflikti üldise teooria” raames. (Konflikti üldise teooria alusepanijate hulka kuulub ameerika sotsioloog L. Cozer. Tema raamat: “Sotsiaalse konflikti funktsioonid” (Cozer L.” The Funktctions of Social Conflikt.”Glencoe, 1956), mis ilmus juba 1956.a., määratletakse konflikti kui “ võitlust väärtuste ja õiguse eest saada teatud sotsiaalset staatust, et vallata võimsuse ja ressursside üle, milles opositsiooni eesmärgid seisnevad konkurendi neutraliseerimises, temale kahju tekitamises või konkurentsist kõrvaldamises.” Selle teooria pooldajate arvates võib seda üldistatud analüüsi kasutada kõigi mõeldavate sotsiaalsete konfliktide abstraktselt mõistetavate vormide puhul – üksikute isikute kokkupõrgete, perekonnasiseste hõõrumiste, monopolide konkurentsivõitluses, kodusõdade, sõjaväelaste riigipöörete, kõikide rahvusvaheliste konfliktide tüüpide puhul , sõltumata nende ajaloolisest ja sotsiaal-poliitilisest keskkonnast. Ka “sotsiaalse konflikti” määratlus pole üheselt kokku lepitud. Nii on Fink teinud ettepaneku sellise” termini kasutuselevõtuks - “sotsiaalne konflikt on igasugune sotsiaalne olukord või protsess, milles kaks või enam sotsiaalset üksust on seotud vähemalt ühe antagonistliku psühholoogilise suhte või ühe antagonistliku vastastikulise mõju vormiga.* Fink peab psühholoogiliseks antagonismiks “eesmärkide kokkusobimatust”, “vastastikku välistavaid huvisid”, “emotsionaalset vaenulikust” jne., aga “antagonistliku vastastikulise mõju” all “ vastastikulist mõju “alates kõigist otsestest ja mittereguleeritud võitluse viisidest kuni ülimalt reguleeritud vastastikulise mõjutamise vormideni”.** Pidades antagonismi kõikide konfliktide kõige ühisemaks elemendiks, valis Fink selle oma määratluse selgrooks. Kuid, vastu igasugust teadusliku definitsiooni loogikat, ta tunnistab, et antagonismi mõiste ise jääb aga määratlemata. Üldiselt eelistatakse aga Läänes sõna “antagonism” asemel kasutada “kokkusobimatus”, “teineteist vältiv”, “vaenulikus” jne. ,mis on ülevõetud psühholoogiast ja teistest rahvusvahelistest suhetest kaugel asuvatest teaduse valdkondadest. Konflikti peetakse kohe algstaadiumist peale reaalselt eksisteerivaks vastuoluks. Üheks Lääne kirjanduses levinumaks sotsiaalse konflikti mõiste määratlemise käsitluse viis ja selle raames ka rahvusvaheline konflikt, on tingitud erinevatest majanduslikes teooriatest. Täpsemalt öeldes, käsitleb ameerika tuntud sotsioloog ja ökonomist K Bouling konflikti kui “situatsiooni, milles pooled teadvustavad endale tulevaste positsioonide (või olukordade) vastastikust kokkusobimatust ja igaüks püüab võtta teise eesmärkidele sobimatut positsiooni.* See termin on ära toodud ka paljudes teistes hulga hilisemates teadlaste töödes, kui üks õnnestunum, mis peegeldab adekvaatsemalt konflikti kui positsioonide kokkusobimatust mõistvate poolte vastastikulist tegutsemist.** Sellel arvamusel on ka J Dogherty ja R Pfaltzgraff, kes seda kajastavad oma raamatus “Contending Theories of International Relations.” (“Konkurentsi teooriad rahvusvahelistes suhetes.”). “Konflikti termin”, - puutub nende arvates tavaliselt situatsiooni, milles üks kindel inimeste grupp (hõim, etniline, lingvistiline või mingi muu) asub teadlikus opositsioonis teiste (ühe või paljude) gruppidega, kuna neil on vastuvõetamatud (tegelikud või näivad) eesmärgid.” K Boulingi ettekujutuses on vasturääkivus abstraktsete väärtuste, huvide ja vajaduste “kokkusobimatuses”. Sellisel rahvusvahelise konflikti tõlgendamisel kaob selle poliitiliste suhete spetsiifika, mis on tulenenud teravast majanduslikust, poliitilisest, ideoloogilisest, rahvuslikest ja teistest vasturääkivustest (mainitud vasturääkivusi pidasid nõukogude teadlased kõikide rahvusvaheliste konfliktide aluseks). K Boulding püüab tuua välja kontseptuaalseid erinevusi konkurentsi ja konflikti vahel. Ta kasutab selleks võrdlevat analüüsi “firmade konkurents turgude saamiseks” ja “riikide konkurents territooriumite saamiseks”. Tema arvates on “firmade konkurents alatine ja pidev, kuid riikidevaheline konkurents on dramaatiliselt vahelduvate sõdade ja rahude jada.”(***”Conflikt and Defense. A General Theory.” K Boulding, N.Y., 1962). Omal ajal tegi tuntud ameerika konfliktoloog Q Wright selle mõiste veel konkreetsemaks tähistamiseks, mis on kooskõlas poolte erinevate käitumiste iseloomuga. Konflikt on Wright´i arvates “üksteise vastu suunatud sotsiaalsete üksuste vastuseis”, erinevalt konkurentsist, mis on “sotsiaalsete üksuste vastasseis, kus üksteisest sõltumatult püütakse saavutada eesmärke, mis kaugeltki kõiki võrdsel määral ei rahulda”. Sel moel on konflikti iseloomustatud kui “vastastikulist poolte sekkumist”, konkurentsi – aga kui “paralleelset püüdlust”. Tavaliselt kasutatakse sõna “konkurents” mis võetuna ladinakeelsest “concurrere”, mis tähendab - koos jooksma, võistlema, konkurentsi tegema - “kokku põrkama”. Aga sõna konflikt on tuletatud ladinakeelsest sõnast “confligere”, mis tähendab – põrkuma, kokkupõrkele viima. (****”The Study of International Relations”. Q Wright N.Y., 1955). A Rapoport aga arvab, et “konkurents võtab tavaliselt seadustatud konflikti iseloomu, mida saab teatud reeglitega korraldada. Osapoolte tegevus võib (või ei või) olla suunatud teine teise vastu vastase eesmärkide saavutamise takistamiseks. “Klassikalised” kaheksateistkümnenda sajandi euroopalikud sõjad võivad samuti olla liigitatud konkurentsivõitluse alla, sest riigid võitlesid sisuliselt rikkuse ning ülemvõimu pärast.(*****”Conflict in Man-Made Environment” A Rapoport, Baltimore, 1974). Sellist lähenemist, kus termineid “konkurents” ja “konflikt” võeti kui sünonüüme, oli M. Deutsci arvat6es “suureks fundamentaalseks eksituseks”.(*****The Resolution of Conflict. Constructive and Destructive Processes.” M Deutsch, New Haven, Yale Univ. Press, 1973.) Tema arvates eksisteerib konflikt alles siis, kui ilmnevad kahe või enama isiku, grupi või riigi kokkusobimatud tegevused. Võttes kokku paljudes töödes esitatud sotsiaalse konflikti iseloomulikud jooned, mis eristavad seda konkurentsist, siis kujuneb välja ligikaudselt järgmine pilt: konkurentsi esitatakse kui: reguleeritavat, varjatut, kaudset, ebateadlikku, anonüümset, pikaajalist võitlust, mis on kontsentreeritud kättesaamata objektile ja mida peetakse rahumeelsete vägivallatute meetodite ja vahenditega. See eeldab koostööd, mis on iseloomustav kommunikatsiooni puudumise või selle madala tasemega ja mis on konstruktiivne ning on süsteemile kasulik (ei lagunda seda). Konkurentsivõitluse käekäik sõltub paljus kolmanda poole otsusest, milline kontrollib võitluse eesmärgi saavutamist ja kelle arvamust püüavad konkurendid mõjutada. Sellest erinevalt vaadeldakse konflikti kui: reguleerimatut, avalikku, otsest, teadlikku, isiklikku, oponendile sihitud perioodilist võitlust, mida peetakse vägivaldsete meetoditega.(******Konflikti all mõeldakse midagi enamat, kui lihtsalt konkurents. Inimesed võivad teineteisega konkureerida puuduvate ressursside otsimisel ise konkurentide olemasolust midagi teadmata, või siis neid, kes samu eesmärke püüavad saavutada, takistamata. konkurents läheb üle konfliktiks, kui pooled püüavad oma positsioone kindlustada konkurentide positsioonide nõrgendamise arvel, segades nende püstitatud eesmärkide saavutamist, kõrvaldades neid “asja” juurest, ning isegi neid hävitades. Konflikt võib olla vägivaldne ja ka vägivallatu (füüsilise jõu kasutamise vaatenurgast), dominantne või taganev, kontrollitav või kontrollimatu, lahendatav või mittelahendatav.) Konfliktis, nagu on reegliks kujunenud, puuduvad koostöö elemendid, mis on tingitud poolte poolt soovitavate eesmärkide, väärtuste kokkusobimatusest, kuid kommunikatsioon on hädavajalikuks tingimuseks, sest ilma selleta ei oleks võimalik vastastikune sekkumine. Konfliktil on hävitav iseloom, sest selle eesmärgiks on oponendi likvideerimine.* Kuid konflikti iseloomu ja tähenduse suhtes on ka teisi vaatenurki (**Lääne sotsioloogid lähevad oma arvamustes lahku küsimuses, kas konflikti tuleks vaadelda kui midagi ratsionaalset, konstruktiivset või funktsionaalset või siis kui midagi ebaratsionaalset, ebakonstruktiivset ja ebafunktsionaalset. Esimene on iseloomulik J Dougherty ja R Pfaltzgraffi arvates sotsioloogidele ja antropoloogidele (erandiks T Parsonsi koolkond), kes rõhutavad konflikti konstruktiivseid eesmärke, kuivõrd see aitab kehtestada sotsiaalsete ühisuste piire, selle grupisisese iseteadvuse kasvu, sotsiaalset integratsiooni ja majanduslikku kasvu. Teine – on iseloomulik paljudele psühholoogidele ja sotsiaalpsühholoogidele, juristidele ning filosoofidele.). Tihti vaadeldi sotsiaalse psühholoogia spetsialistide poolt konflikti “positiivseid” funktsioone koos “negatiivsetega” sotsiaalse psühholoogia vallas, aga vahetult samuti ka rahvusvaheliste suhete uurijate poolt (***«The Function of Social Conflict.» Coser L.; «Conflict.» Simmel G., N.y., 1955.;«A Study of War.» Wright Q., 2 vols., Chi., 1942.). Kuulutades «sõja loomulikuse» teesi, segades ära vasturääkivuste, konflikti ja sõja mõisted. Näiteks Q Wright, seadustab sõja kui sotsiaalsete muutuste igavese «instrumendi». Sõda, või sõjaga ähvardamine paneb tema arvates panuse kultuuri arengule ja ka tsivilisatsiooni instrumentide levikule kogu maailma, on rahvusriikide tekke vahendiks, nendes rahu ja stabiilsuse säilitamise vahendiks ning rahvusvahelise sõltumatute riikide süsteemi säilitamiseks (****16-168 «A Study of War.» Wright Q.,2 volts. Chi., 1942.).Kuigi kaasajal, Wrighti arvates ületavad sõja destruktiivsed tagajärjed konstruktiivse efekti. Sõda on muutunud kahekümnendal sajandil ebafunktsionaalseks. «Sõda läks vastuollu religiooni ideaalidega, kaasaegse filosoofia tõekspidamistega, maailmamajanduse ja poliitika eesmärkidega...jne. Mida võimsamaks saab sõjamasin, seda ilmsemalt toob selle kasutamine kaasa kaotusi, mis on mõõtmatult suuremad, kui sellest osavõtjate oletatavad tulud (17*). Vaatamata Q Wrighti äärmiselt vasturääkivatele vaadetele sõja kui sotsiaalse fenomeni suhtes, jääb ta kindlaks sõja inimkonna sotsiaalsest elust eemaldamise pooldajaks. Tema raamatu «Õppetunnid sõjast» uuemas väljaandes ta kirjutas, et «sõja probleemide lahendamine sõltub rahvusvahelise-õiguse printsiipide effektiivsussest rahumeelsest kasutamisest ja rahvusvaheliste organisatsioonide eksisteerimisest, mis on loodud inimkonna arenguks vajatava kollektiivse julgeoleku kindlustamiseks (18* «A Study of War.» Q Wright, 2-nd ed. Chi., 1965.). Q.Wrighti vaadetele sisulliselt lähedasi vaateid «sotsiaalsete muutuste» sisult ja kontseptsioonilt jägab inglise teadlane-konfiktoloog G Burton, kes arvab, et muutused rahvusvahelistes suhete süsteemis ei pea tingimata rahu ohtu seadma. Tema arvates konfliktid, kuigi need aegajalt tekivad, ei ole enam ainukesteks sotsiaalsete muutuste elluviimise instrumentideks. Meie ajal antakse eelistus rahumeelsetele suhetele, mis täidavad maailma muutmise funktsiooni. Üheks kaasaegsetest ameerika konflikte uurivatest teadlastest, kes on sotsiaal-psühholoogilistel positsioonidel selle iseloomu põhjal, võib nimetada M Deutsch`i (19* ja loe lisaks mainitud nõukogude autorite töid). Tema arvates võib tuua konflikti «positiivsete» funktsioonidena välja selle, et konflikt väldib stagneerumist, stimuleerib huvi ja uudishimulikust, see on probleemide väljatoomise ning nendelahenduse teede leidmise vahendiks ja on isiksuse ning sotsiaalsete muutuste aluseks. «Õnneks, - teeb autor kokkuvõtte, - ei ole keegi konfliktivaba eksisteerimise perspektiivi ees. Konflikti ei saa igavesti alla suruda ja see ei saa kaua kesta (20*). Deutsch`i töödes põhiliseks käsitletavaks probleemiks on: - kuidas vältida destruktiivset konflikti. «Eesmärk ei seisne selles, rõhutab ta, - et ärahoida konflikti, aga selles, et leida selle produktiivseks muutmise viis» (21*). Sel teemal on oma sõna öelnud ka K Marks ja F Engels ja asjast huvitatu võib asja allikast järele vaadata, mis endise nõukogude liidu elanikule on olnud igati kättesaadav materjal olnud. Kuid ka läänes tuntud saksa sotsioloog R Dahrendorf, kes on tuntud oma «klassikonflikti teooriaga» («Class and Class Conflict in Industrial Society.» R Dahrendorf,. L., 1959.). Tema on konflikti mõistet kasutanud võistlemise, konkurentsi, vaidluste või hõõrumiste ning samuti sotsiaalsete jõudude kokkupõrgete tähistamiseks. «Kõik indiviidide koosluste vahelised konfliktid, millised on seotud nende püüdluste kokkusobimatusega s.t. rääkides kõige üldisemas vormis, siis on see poolte püüd saavutada seda, mis on vaid ühele poolele jõukohane, on see selles mõttes sotsiaalse konflikti suheteks... . Konflikt võib võtta kodusõja, parlamendi debattide, streigi või hästi reguleeritud läbirääkimiste vormi.»(23*). Ka inglise teadlastele on iseloomulik rahvusvahelisele konfliktile lähenemisne «üldteooria» alustelt. Täpsemalt, J Frenkel lähtub eeldusest, et « inimeste gruppidevahelised suhted on määratletud üksikute inimeste vaheliste suhetega, kuid need ei põhine kunagi puhtal armastusel, ja vaid harvadel juhtudel – puhtal hirmul ja vihkamisel» (24* «International Relations.» J Frankel., N.Y., 1964.). Frenkel toob välja kolm suhete põhitüüpi. «Kaks gruppidevahelist äärmuslikku tüüpi, - kirjutab ta, - nimetatakse tihti koostööks, juhul, kui nende vahel puudub konflikt ja võitluseks kui nendevaheline konflikt on niivõrd terav, et kaob kompromissi (vastastikulise kohandumise) tegemise võimalus ning ainsaks ülesandeks saab oponendi hävitamine. Enamust selle kahe vastastikuste suhete tüübi juhtumeid võib nimetada konkurentsiks. Siin konflikt eksisteerib, kuid see ei ole absoluutne, kuna seda pehmendavad ühiste huvide alad ja tavaliselt lõpeb see konfliktne suhe kompromissiga»(25*). Frenkeli teoreetilised ettekujutused kaasaegsetest rahvusvahelkistest suhetest leidsid arenduse ja väljenduse raamatus «Rahvusvaheline poliitika. Konflikt ja harmoonia.» (« «International Politics: Conflikt and Harmony.» Frankel J. L, 1969.(26*), kus autor püüab tõestada konflikti funktsionaalset iseloomu. Kahe põhilise sotsiaalse vastastoime– konflikti ja harmoonia - viisi põimumine, nende äärmiste pooluste kõikumine, määratlebki, Frenkeli arvates, rahvusvahelise arengu dünaamika. Teine inglise rahvusvahelise konflikti uurimise spetsialist – Londoni ülikooli kolledzi juures asuva Konflikti analüüsimise keskuse direktor – J Burton konsentreerib oma tähelepanu «kogukonna või riigi konfliktsele käitumisele, mis sisaldab endas selliseid muutuvaid komponente, nagu väliste tingimuste tajumine, eesmärkide ja vahendite valimist aga samuti erinevaid vahendeid eesmärkide saavutamiseks ja väärtuste hindamiseks (27*). Burtonile on sotsiaalsete gruppide vaheline antagonism arusaamatuseks, ebaõigeks mõistmiseks, ametlike avalduste ebaõigeks interpeleerimiseks, eelarvamuseks, teiste riikide käitumise ebareaalseks hindamiseks või siis seotud takistustega kommunikeerimisel. Ta otsustas läheneda probleemile konflikti teoreetilise mõtestamise kaudu, kasutades poolte käitumise uurimisel ühes konkreetses konfliktis empiirilist analüüsi. Selleise uuringuga tehtud järeldusi, mis on tema poolt formuleeritud, laiendatakse üldse ka teistele konfliktidele. Olles «konflikti üldteooria» arendamise pooldaja, võidab Burton, et on «ekslik vaadelda sisekonflikti ja riikidevahelist konflikti üldse kui kaht erinevat nähtust, või siis vaadelda mingit konkreetse siseriiklikku või riikidevahelist konflikti juhtumit eraldi selle sisemistest ning välistest aspektidest (28*«Systems, States, Diplomacy and Rules.» Burton J., L., 1968.). Mõned Lääne konfiktoloogid, kes pretendeerivad konfliktide hoolika ja objektiivse analüüsi teostajate mainele, ning kes mõjutavad rahvusvahelist olukorda, viivad mõningate siseriiklike küsimuste lahendamise rahvusvaheliste konfliktide tasandile. Grupp ameerika teadlasi, kes viisid 60.aastate teisel poolel läbi kõigi, peale Teist maailmasõda toimunud konfliktide (nende arvestuste kohaselt oli neid 380) analüüsi, arvavad, et «konflikt on igasugune sündmus, milles osaleb kaks või enam gruppi ja olulise faktorina leiab aset jõu kasutamine, või selle kasutamisega ähvardamine» (29*«Jr. et al. Analysis of Referent Conflicts.» Richardson R.). Selline sündmus, on tema arvates, vaid «rahvuslikku tähtsust» (siseriiklikku). Konfliktide hulka nad arvavad rahvarahutused ja sõjad, riigipöörded ja sõjaväelaste mässud, ülestõusud ja partisanisõjad, piirisõjad, igasugused blokaadid, lokaalsed sõjad jne. See viib tingimata metodoloogilisele segadusele, hajutades sisemise sotsiaalse võitluse tundemärgid ja meelega võrdsustades rahvusvahelisi konflikte üksikute riikide igapäevaste sisesündmustega. Sellega, ühest küljest viiakse eemale tähelepanu tõeliselt ohtlikelt rahvusvahelistest konfliktidest ja teisest küljest seadustatakse suveräänsete riikide sisekonfliktide «internatsionaliseerimise» katsed (mille näideteks võivad olla nõukogude poolt vaadates: Korea, Indohiina, Kongo, Angoola, Liibalon, Iraan, Afganistaan, sest oli ka palju teisi konflikte, millest räägitakse ülal- ja allpool ). Vaadeldes lääne teoreetikute üksikuid kontseptsioone, tekib mulje, et nad määratlevad rahvusvahelist konflikti mõistet kõikidele sotsiaalsetele konfliktidele iseloomulike põhiliste ühiste elementide kaudu ja jättes kõrvale selle mõtte («kõik tehakse headest kavatsustest lähtudes»KL). Siit ka üldised ja tinglikud definitsioonid. Küllaldki iseloomulikud on ameerika sotsioloogid R. Mack ja R Snyder konflikti määratluses. Nende arvates leiab konflikt aset vaid juhul, kui on võimalik selgitada välja selle järgmised elemendid ja iseloomujooned: esiteks, vähemalt kahe vahetut kontakti omava osapoole olemasolu; teiseks, teineteist välistavad või kokkusobimatud huvid, mis on tingitud ressursside puudusest, või ühe poole positsioonide haavatavusest; kolmandaks, käitumine, mis on suunatud poole või poolte hävitamisele, plaanide, kavatsuste rikkumisele, jne. aga samuti sellised vastastikulised suhted, mil iga pool võib miskit omistada teise poole arvelt; neljandaks, vaenulikud tegevused, mis on vastaspoole vastu suunatud ja selle rünnakute tõrjeks; viiendaks, katsed jõuga saada kontrolli vajakajäävate resursside, või positsioonide üle, või siis neid kasutada, et teatud moel mõjutada vastase käitumist (30*«The Analysis of Social Conflict – Toward an Overview and Synthesis.» Mack R. R., Snyder R.C., - The Journal of Conflict Resolution, 1957, vol. 1, Nr. 2.). N.Dorina arvates ei ole lääne teoreetikud oma rahvusvahelise konflikti määratlustes suutnud väljuda «struktueerimise» ja «funktsioneerimise» raamest, mis on kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses põhiliseks teadmiste hankimise meetodiks. Selle tõestuseks võib olla Wrighty üks üldtunnustatud rahvusvahelise konflikti definitsioon: «Konflikt on teatud suhe riikide vahel, millised võivad eksisteerida igal tasemel ja igasugustel astmetel. Konflikt võib laiemas mõtes olla jagatud nelja staadiumisse: 1)kokkusobimatuse tunnetamine; 2)kasvav pingeolukord; 3)surve avaldamine kokkusobimatuse ületamiseks ilma sõjalist jõudu kasutamata; 4)sõjaline interventsioon või sõda otsuse pealesurumiseks. ...Konflikt kitsamas mõttes puutub juhtudesse, mil pooled võtavad ette vastastikku mõjutavaid tegevusi, s.t. kahes viimases konflikti staadiumis laiemas mõttes» (31*«Escalation of International Conflict.» Wright Q. – The Journal of Conflict Resolution, 1965, vol. IX, Nr. 4.). N Doronina väitel on Q Wrighti lähenemiseviis rahvusvahelise konflikti defineerimisse parem Bouldingi ja teiste «konflikti üldteooria» pooldajate omast (nad vaatlevad konflikti riikide vaatevinklist lähtudes, kui protsessi, milles võib määratleda teatud arengustaadiumeid), kuid QW ei suutnud lahti rebida konflikti strukturaalsest ettekujutusest. Rahvusvahelise konflikti uurimisel ei ole ta suutnud välja tuua olulisi parameetreid, mille muutused viivad protsessi järgmisse staadiumisse. Aga ka nõukogude teadlastel ei ole rahvusvahelise konflikti definitsioonidega hõisata midagi. Ka filosoofilises kirjanduses leidub väheseid artikleid, milles püütakse määratleda mõistet «konflikt». Isegi ensükopleedilistes sõnaraamatutes antud definitsioon ei anna küsimusele, milleks on konflikt dialektiliste mõistete süsteemis ja katekoorias, rahuldavat vastust. Rahvusvahelise konflikti mõistet ei avata ka sellistes teatmeteostes, nagu poliitilised ja diplomaatilised sõnaraamatud. Filosoofilises entsükopleedias defineeritakse konflikti laias mõttes kui «vastuolude äärmise teravnemise juhtumit». Üheks rahvusvahelise konflikti mõiste määratlemise võimalikuks teeks on geneetilise määratlus (uuritava nähtuse tekkimise põhjuse ja viisi ning keskonna näitamise kaudu), milles oleks välja toodud see üldine, mis on omane erinevatele rahvusvaheliste konfliktide liikidele, kui tegelike vastuolude konkreetsete vormidele. See termin peab arvestama dialektilist vastastikust sõltuvust, konflikti ja vasturääkivuste suhet ja sealhulgas ka seda, et konflikt on vaid üheks rahvusvahelise elu vastuolude ilmnemise vormiks.Rahvusvaheliste suhete süsteemis on vastuolude areng, nii nagu nende ilmnemise vorm selle süsteemi arengule erineva tähtsusega. Süsteemi muutumine algab selliste vasturääkivuste iseloomu muutumisest, milliseid sisaldavad selle järelandlikumad elemendid. Selle kannul muutuvad ka nende ilmnemise vormid. Imperialismi jagamatu võimutsemise ajastul oli rahvusvahelöiste suhete süsteemis teatud roll imperiumite vahelistel vasturääkivustel, millised olid piisavalt teravad, et tulla ilmsiks sõdade vormis, et jagada ümber maailma turgusid ja tooraine allikaid jne. Sellised vastuolud on ka tänapäeval olemas. Peale vene oktoobrirevolutsiooni lisandus uus vastuolu. Vastuolu kapitalismi ja sotsialismi vahel. Vene polel peeti selle vastuolu areeniks kogu maailma ja kõiki ühiskonna elu valdkondi – majandus, poliitika, ideoloogia, kultuur jne. (34*). Kuna seda konflikti kiiresti ei suudetud ühe poole kasuks lahendada, siis tuli praktilisele kasutusele uus vastuolude ilmnemise vorm – erineva majandussüsteemiga riikide rahumeelne koostöö. Iseenesest see ei ole vastuolude lahendamise viis, kuid see loob tingimused selle vastuolu rahumeelseks (nõukogude ajal oli see rahu ja sotsialismi huvides) lahendamiseks. Nõukogude riik toetas kõiki, kes võitlesid väidetava sotsialismi eest ja kapitalismi vastu. Kuidas ja kas see võitlus lõppes, on tänapäeval veel raske vastata. Seitsekümmend aastat on kriitiline aeg, mis on kasvatanud mitu põlvkonda aatelisi, kuid aateta inimesi, ning me ei tea, millal nad konfliktiks küpsevad ja kuna tänapäeval on piirid suhteliselt kergelt ületatavad, siis ka rahvusvahelised konfliktd kolivad nendega kaasa. Seega on igal rahvusvahelisel konfliktil oma vastuolude pundar, siseriiklikke ja riikidevahelisi, põhilisi ja tulenevaid, lahendatavaid ja lahendamatuid, subjektiivseid ja objektiivseid Rahvusvahelise konflikti süsteemne uurimine. Konflikti üldteooria. Fundamentaalsete mõistete süsteemi loomine, milline võiks olla effektiivseks teadusliku teabe saamise instrumendiks, sõltub suures osas sellest, millised printsiipe kasutatakse teooria mõistete aparaadi väljatöötamise protsessi käigus. Läänes tegid sellise süsteemi loomise katseid Q Wright, K Boulding ja terve rida teadlasi. Nende süsteemi aluseks oli võetud struktualismi ja sotsiaalse *(* behaviourismi teaduslik suund psühholoogias, mis uurib elusolendite käitumist) printsiibid, mis on tihedalt juurdunud sõjajärgsesse lääne rahvusvaheliste suhete uurimise teadusesse. Struktuur-funktsionaalse meetodi kasutamine väljendab rahvusvahelise konflikti uurimisel kitsastest empiirilisuse piiridest vabanemise ja suurema teoreetilise baasi leidmise ja metodoloogilise tupiku ületamise katset. Süsteemne uurimine, nagu R Liber oma raamatus «Teooria ja maailmapoliitika» märgib, «soosib orjentatsiooni muutust rahvusvaheliste suhete uurimises nähtuste suuremate seoste ja perspektiivide ..., teeb võimalikuks valdkonn uute ja varem välditud aspektide uurimise ja on aluseks enam üldistatud ja teaduslikule lähenemisele selles uuringu piirkonnas, milles traditsiooniliselt domineerisid põhiliselt muljetele ja intuitsioonile toetuvad tööd, või mis siis panid rõhu sündmuste ajaloolisele omapärale ja üksikute sündmuste ja nähtuste kordumatusele.*(1*»Theory and World Politics.» Lieber R., Cambr., 1972.). Lääne teoreetikud räägivad rahvusvahelise konflikti süsteemsest uurimisest, kuid selliste nähtuste, nagu sotsiaalsed protsessid ja konflikt, süsteemse uuringu katsed piirduvad tavaliselt puhtalt nende nähtuste struktuursete või funktsionaalsete suhete ja seoste tundmaõppimisega. N Doronina väitel, lihtsustatakse nende töödes süsteemse lähenemise sisu, absolutiseerides selle üht külge – struktuur-funktsionaalset meetodit teiste aspektide kahjuks, eelkõige konflikti reaalset sisu.*(vt 2*). Behaviourismi mõistete ja meetodite kasvav osakaal rahvusvahelise konflikti uurimisel, tunnistab lääne teadlaste püüdest lahendada probleeme poolte käitumise juhtimisega konfliktis ja eelkõige mõeldakse riikide käitumist *(* Behaviourism – behaviourismi mõistete ülekandmine ühiskonnateadustesse, et uurida sotsiaalsete ja poliitiliste süsteemide käitumist. Sellised rahvusvaheliste konfliktide uuringud ilmusid USA-s viiekümnendatel aastatel ja nende hulk kasvas ka järgmistel kümnenditel.). Riikide käitumine rahvusvahelisel areenil on kahtlematult rahvusvahelise konflikti teoreetiliste uuringutes üheks küljeks ja läänes ka nende uuringute selgrooks ja põhiline arutlus on käitumise hindamise ümber ja selle kaudu seletatakse kõike muud. Kuna riike vaadeldakse elavate organismidena, siis on käitumise hindamisel oluline rõhk sündmusi mõjutavate subjektiivsete faktorite uurimisel ja objektiivsete faktorite hindamisel võib tekkida viga, mille suurust on raske hinnata. Nõukogude poolelt kritiseeriti sellist lähenemist pidevalt ja kurdeti, et lääne autorid ei taha tunnistada, et välispoliitikast on eriti huvitatud valitsevad klassid. Kuid kui töölisklass on valitsev, siis kes siis on välispoliitikast huvitatud? Nõukogude poole spetsialistid annavad omapoolse metodoloogiliselt õige küsimuste lahendamise retsepti. On vaja selgitada riikide käitumist välispoliitilisel areenil arvestades nende klassi iseloomu ja nende sisemist sotsiaalmajanduslikku korda. Seda mitte selleks, et kõike klassi olemuse süüks ajada, vaid selleks, et see jätta ilma selle vormide küllusest, et oleks vastuoluliste suhete arengu uurimisel arvestatud kõik objektiivne ja subjektiivne.*(4*). Lääne üheks tunnustatumaks rahvusvaheliste suhete, aga eelkõige sõdade, uuringute «süsteemsetest» meetoditest on «välja teooria», mille on töötatud välja Quincy Wright (s.1890 – 1970.a.)(A Claude kiitvas hinnangus on austus. Ta märkis, et: «Vaevalt, et saab mainida mingeid saavutusi rahvusvaheliste suhete akadeemilisel uurimisel viimase põlvkonna kogu elu jooksul, kes ei oleks teatud tasemel saanud inspiratsiooni Q Wrighti töödest.»)*(5*) («The Heritage of Quincy Wright.» Claude I.L., - The Journal of Conflict Resolution. 1970. vol. XIV, Nr. 4.) Metodoloogilises plaanis töötas Wright välja teadusliku rahvusvaheliste suhete uurimise uue lähenemiseviisi. M Kaplan nimetas teda modernistliku suuna «ristiisaks». «Välja teooria» aluseks on ettekujutus riikidest, kui punktidest mingis mitmemõõtmelises ruumis, punktide vahelise kauguse määratlemisest ja riikide käitumise kindlaksmääramine sõltuvalt nende vahekaugustest. Sellise riikide süsteemi kirjeldus oli tehtud Q Wrighti poolt töös «Uurimus sõjast.», aga hiljem arendatud terviklikuks kontseptsiooniks raamatus «Uurimus rahvusvahelistest suhetest». Q Wrighti «välja teooria» oli üks esimesi katseid lääne teaduses, strukturalismi ja sotsiaalse behaviourismi printsiipide ühendamiseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Q Wrighti ettekujutus maailmast, kui väljast oli ülevõetud Kurt Lewinilt (1890 – 1947)(«Field theory in social science.» K Lewin., N.Y., 1951) tuntud lääne psüholoogilt, kes töötas välja «dünaamilise välja teooria» töös «Topoloogilise psühholoogia printsiibid», («Principles of topological psychology.» K Lewin, N.Y., - L., 1936.).(topoloogia (kr. logos mõiste, käsitlus), matemaatika osa, uurib geomeetriliste kujundite neid omadusi, mis säiliuvad kujundite kõigi mõeldavate painutamiste, kokkusurumiste ja venitamise puhul.) Selle kontseptsiooni abil vaatleb Q Wright riikidevahelisi suhteid, asetades neid mitmemõõtmelisse välja, mis on määratletud geograafiliste ja analüütiliste kordinaatidega Download 0,5 Mb. Do'stlaringiz bilan baham:
|
Bosh sahifa
юртда тантана
Боғда битган
Бугун юртда
Эшитганлар жилманглар
Эшитмадим деманглар
битган бодомлар
Yangiariq tumani
qitish marakazi
Raqamli texnologiyalar
ilishida muhokamadan
tasdiqqa tavsiya
tavsiya etilgan
iqtisodiyot kafedrasi
steiermarkischen landesregierung
asarlaringizni yuboring
o'zingizning asarlaringizni
Iltimos faqat
faqat o'zingizning
steierm rkischen
landesregierung fachabteilung
rkischen landesregierung
hamshira loyihasi
loyihasi mavsum
faolyatining oqibatlari
asosiy adabiyotlar
fakulteti ahborot
ahborot havfsizligi
havfsizligi kafedrasi
fanidan bo’yicha
fakulteti iqtisodiyot
boshqaruv fakulteti
chiqarishda boshqaruv
ishlab chiqarishda
iqtisodiyot fakultet
multiservis tarmoqlari
fanidan asosiy
Uzbek fanidan
mavzulari potok
asosidagi multiservis
'aliyyil a'ziym
billahil 'aliyyil
illaa billahil
quvvata illaa
falah' deganida
Kompyuter savodxonligi
bo’yicha mustaqil
'alal falah'
Hayya 'alal
'alas soloh
Hayya 'alas
mavsum boyicha
yuklab olish