Konflikt inimeste vaheline vastuolu, mis tekib inimeste ühisk ja sots elus

(6*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.).Sel moel kujutab väli endast suhete süsteemi, mida on võimalik analüüsida kahe aspekti põhjal: geograafilise ja analüütilise. Esimene aspekt eeldab rahvusvaheliste suhete süsteemi tundmaõppimist, selle osaliste käitumist ajas ja ruumis, st. «ajalooline» käsitlus. Teine aspekt – selle uurimine analüütiliste kordinaatide abil poliitilisi, majanduslike, psüholoogilisi, sotsioloogilisi, etnilisi ja teiste faktoreid, mis määratlevad riikide ja teiste rahvusvaheliste suhete poolte võimalusi ja mis mõjutavad nende valikuid, otsuseid ning tegusid, st. «teoreetiline» käsitlus. «Analüütilise välja» kontseptsioon on Q Wrightil eriti põhjalikult väljatöötatud. Kaheteistkümnemõõtmelise analüütilise välja sees ta eraldab kaks kuuemõõtmelist välja: «väärtuste väli» ja «võimaluste väli». Ta vaatleb rahvusvaheliste suhete osapooltena (subjektidena) rahvaid, rahvusi, riike, valitsusi, riikidevahelisi organisatsioone, assotsatsioone, üksikuid isikuid või mingit «tegevuse süsteemi», mis on võimeline tegema otsuseid rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Põhiliste kordinaatidena, mis määratlevad rahvusvaheliste suhete subjektide käitumist, k.a. konfliktne käitumine, on valitud alljärgnevad punktid. «Väärtuste välja» jaoks: objektiivsus – subjektiivsus, abstraktsus – konkreetsus, vabadus – piirangud, orjentatsioon juhtumile – orjentatsioon endale, kinnitamine (jaatus) – eitamine (eitus), efektiivsus – intuitiivsus. «Võimaluste väljale»: energia – letargia, paindlikkus – jäikus, koostöö – isolatsioon, tugevus – nõrkus, ressursside küllus – ressursside vaegus, tehniline progress – tehniline mahajäämus.* (7*«The Study of International Relations.» Wright Q., N.Y., 1955.) Wright püüab ekspertide poolt antud hulgalised iseloomustused tuua kordinaatides.(? KL) Sellega seoses ta kogus statistilisi algandmeid ja uuris neljakümmet viit peale Esimest maailmasõda toimunud rahvusvahelist konflikti. «Välja teooria» väljatöötamine, mis on rakendatav rahvusvaheliste suhete uurimisel, on üheks katseks luua teoreetiline baas, selleks et kasutada loodusteaduslikke uurimismeetodeid. Wrighti ja ta koolkonna esindajate arvates on rahvusvahelised suhted, sealhulgas ka rahvusvahelised konfliktid, hulgalise analüüsile allutatavad nii nagu füüsilised nähtused. Wrighti enda kogemus aga näitab, et rahvusvaheliste konflikti seaduspärasuste sügava sisulise analüüsita viib liigne matemaatiliste ja teiste täpsete meetodite kasutamine uurimustes ühekülgsusele. Selle ületamiseks tuleb leida kvalitatiivse ja hulgalise analüüsi õige kombinatsioon. Kui rahvusvahelist konflikti kujutada ette sotsiaalse protsessina, siis võib jälgida, kuidas selle elementide hulgalised muutused viivad kvalitatiivse muudatuseni. See teeb võimalikuks välja tuua ühed või teised selle arengu staadiumid. Q Wright teeb järelduse, et selline konfliktne protsess, nagu relvastatud konflikt,on sellise arengu kvalitatiivseks staadiumiks, mis on eelnevate hulgaliste muudatuste poolt ette valmistatud. Kahtlemata on vaja teatud hulk hulgalisi hinnanguid, et saada konflikti kvalitatiivset iseloomustust, sest need aitavad uurimise protsessis täpsustada konfliktse juhtumi kvalitatiivseid tunnuseid. Q Wright ja paljud teised teadlased annavad rahvusvahelise konflikti hulgalistele aspektidele ülisuure tähtsuse. Matemaatilise aparaadi kasutamine konfliktse protsessi intensiivsuse ja kestvuse mõõõtmiseks saavad nendes töödes sihiks omaette. Matemaatiliste vormelite laitmatust, mis kirjeldavad ühteisd või teisi konfliktse protsessi aspekte, loetakse uurimistööde edukuse kriteeriumiks, mis pretendeerivad panusele rahvusvaheliste konfliktide teoreetilistes analüüsides. Kvalitatiivne, sisuline uurimuse aspekt peab olema igasugustel olulistel hulgalistel mõõtmistel (kui neid on võimalik mõõta), näiteks, konflikti subjektide majanduslikku ja sõjalist potensiaali, väliskaubanduse mahtu ja välismaa toetust jne. Selles suhtes on (või, oli?) huvitav ka nõukogude teadlaste arvamus. Konkreetsemalt, V Jadov tõdeb, et kuna kõik looduslikud ja sotsiaalsed nähtused on kvalitattiivselt-hulgaliselt teatud, siis on nad ka printsipiaalselt mõõdetavad. Asi on vaid selles, et on vaja välja töötada adekvaatne mõõteinstrument.* (8*). Mõõtmise probleem on vaid osaliselt matemaatiline. Põhiliselt sõltub «mõõteinstrumendi» otsimine sisuliselt mõõteobjekti kvalitatiivsest analüüsist. Q Wright, teinud ära suure töö neljakümne viie rahvusvahelise konflikti uurimisel, lasi selle läbi tema poolt leiutatud konflikti eskalatsiooni võrrandi, tuli Wright järgmiste järeldusteni: faktoriteks, millised soodustavad konflikti eskalatsiooni, on tema arvates mõlema huvide konflikti haaratud poole poolt asja elulise tähtsuse tunnetamine;suhteline võrdsus koheselt kasutatavas jõus ja mõlema poole kindel veendumus, et jõu ülekaal on lõppude-lõpuks ikka tema poolel, tänu oma jõupingutustele ja liitlaste abile; ettekujutus sellest, et vastane on enam haavatav elavjõu kaotamise, konflikti üldmaksumuse, jne. suhtes. Vastavalt on eskalatsiooni pidurdavateks faktoriteks rahvuslike faktorite väheolulisus, ilmselge ja ülisuur jõudude ebavõrdsus, konflikti suur maksumus jne. Q Wrighti poolt tehtud uuringute tulemused näitavad kui ebaproportsionaalsed on kulutused intelektuaalsete pingutustele tema töö lõpptulemustega võrreldes. Q Wrighti õpilased võtsid üle põhiliselt vaid «välja» idee, kuulutades tema esitatud kordinaadid ja hulgalise mõõtmise süsteemi muutujate tähenduse «subjektiivseks» ja «ebateaduslikuks». Täpsemalt, Boulding võtab selle idee üle «konflikti üldteooria» loomisel, kui ta töötas välja konflikti statistilist ja dünaamilist mudelit. Tema töödes on konfliti teooria loogiliselt peaegu täiuslik skeem, mis on teaduses võrdlemisi harv nähtus. Bouldingi arendatud vaated ja ideed avaldasid suurt mõju lääne rahvusvaheliste suhete uurijate-teoreetikute konseptsioonide formeerumisele. Bouldingi raamat «Konflikt ja kaitse. Üldteooria.» on Läänes väga populaarne ja peaegu konflikti teoorias klassikaline töö. Selles on püütud rahvusvahelist konflikti teoreetiliselt läbimõelda, kui tervikut, uurides selle tekkimise, arengu ja lahendamise keerukat mehhanismi ning selle kohta ja rolli kaasaegsetes rahvusvahelistes suhetes. Bouldingi põhiidee seisnes selles, et üldiste elementide, mis on tema arvates sellele omased kõikidele konfliktidele, mis tulevad ette looduses ja ühiskonnas, tundmaõppimise alusel, luua selline konflikti «üldmudel», millist ühesuguse eduga oleks võimalik, arvestades olemasolevaid erinevusi, kasutada igasuguse konflikti analüüsimisel, aga samuti kontrollida majanduslike, tööstuslike, ideoloogiliste, etniliste ja lõpuks ka rahvusvaheliste konfliktide najal, milline, autori tunnistuse põhjal, «domineerib tänapäeval kõikide teiste konfliktide üle.»* (10*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Ta soovitab sotsiaalsete konfliktide kõrval «üldteooria» raames uurida ka bioloogiliste liikide vahelisi konflikte ning isegi «igavest sõda ookeani ja maa vahel». Boulding võttis oendapeale konfliktide analüüsimise üldise metoodika väljatöötamise ülesande, kasutades selleks «mängude teooria» instrumente ja teisi konfliktsete juhtumite uurimise matemaatilisi meetodeid. Oma plaanide elluviimiseks rahvusvahelise konflikti uurimisel läks Boulding struktualismi metodoloogia ja «sotsiaalse behaviourismi» printsiibi valikulisest ühendamisest kuni majandusteooria terminoloogia, üksikute mõistete ja kontseptsioonide mehaanilise ülekandmiseni.*(11*kaheksakümnendatel aastatel kujunes välja terve uus suund teaduses – «rahvusvaheliste suhete majanduslikud teooriad». Nendes teooriates vaadeldakse rahvusvahelist konflikti «oligopoly teooria» positsioonilt, mis uurib konkurentsivõitlust piiratud hulga firmade vahel «A Theory of Oligopoly.» G Stigler B Russet (ed.) Economic Theories of international Politics., Chi., 1968; «Power and Wealth:» Knorr K. The Political Economy of International Power. L., 1973.; «Economic Issues and National Security.» Knorr K. Trager F. (eds.) Kansas, 1978.). Bouldingi poolt Wrighti vaadete arendamiseks konstrueeritud põhiliseks mudeliks on abstraktne statistiline kellegi «behaviouraalse ühiku» (konflikti poole) «behaviouraalses ruumis» või «väljas» konfliktse käitumise mudel. See mudel on loodud staatikas konflikti struktuuri väljendamiseks s.t. ta peab konfliktset protsessi läbilõikes näitama ja seda kirjeldama mingi formaliseeritud keele abil. Selle mudeli konstrueerimisel kasutab Boulding enda väljatöötatud mõistete süsteemi, sealhulgas poolte käitumine «behaviouraalses ruumis», nii isiklikus kui ka üldises, «väärtuste hierarhia», mis määratleb konflikti osapoolte käitumist ja rea teiste. Bouldingul on konflikti pooleks – «behaviouristlik ühik», s.t. mingi moodustav tervik või organisatsioon, mis on võimeline võtama erinevaid olekuid aga seejuures säilitades oma identsuse ja üldise piiri.* (12*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellise ühikuna võib olla, tema arvates, isiksus, perekond, loomade või taimede liigid, ideede klass, teooria (ideoloogilistes konfliktides) või sotsiaalne organisatsioon (firma, usuühing, kutseühing, riik). Nagu Boulding tähendab, on «behaviouristlik ruum» «behaviouristliku üksuse seisund teatud ajahetkel, mis on määratletav väärtuste või muutujatega, mis seda iseloomustavad»* (13*Ibid.). Igaühel pooltest on oma «behaviouristlik ruum», kuid selle vastastikusel toimel tekib selline üldine ruum või väli, mille sees toimub konflikt ja mida iseloomustatakse poolte teatud asendiga ja nende liikumise erinevate suundadega. Boulding joonistas selle välja erinevaid elementaarseid geomeetrilisi skeeme ja näitas graafiliselt kõiki võimalikke poolte liikumise suundi selles väljas ning väljaspool selle piire, mis parandavad või halvendavad mõlemate poolte positsioone või siis neist ühe poole paigutust. Nende suundade hulgast ta toob välja «konfliktsed suunad» ja «kauplemise suuna». Sel moel iseloomustatakse «üldist behaviouristlikku ruumi» mitte ainult konfliktiga, vaid ka koostööga, millest järeldub, nagu autor toonitab, et konfliktse juhtumi analüüsi puhul on rakendatavad mängud salliva konkurentsiga (või mängud mittenullilise summaga). Tõelise konfliktse juhtumi puhul peab olema teadvustatud poolte püüdluste kokkusobimatus, nende soov behaviouristliku ruumi täita, millest nad teineteist püüavad välja tõrjuda. Sel moel on Boulding, erinevalt reast teistest teadlastest, tõusnud teatud arusaamiseni konflikti ja vasturääkivuse (antagonismi) erinevusest. (Vasturääkivus oli eriti oluline mõiste nõukogude teaduses KL.). Kuid Bouldingi ettekujutuses oli teadvustamise element tihti asendatud konflikti äärmise subjektiviseerimisega. Bouldingu arvates eksisteerib igal poolel oma «väärtuste hierarhia», milline võib olla kindel või vähemkindel. Kindla hierarhia puhul on kerge kahest võimalikust positsioonist määratleda paremat; siin ei ole valiku probleeme. Väärtuste kindel hierarhia viib kiiremini konfliktini, kui vähemkindel hierarhia, sest pool ei saa paremat positsiooni ära anda, kui seda teine pool omale soovib. Bouldingi skeemi järgi seisneb «behaviouristliku ühiku» käitumine selle liikumises parimale positsioonile, s.t. selle punktile «võimaluste piiril»*, (14*Boulding toob mõiste, «võimaluste piirid» sisse, et määrata kindlaks nende positsioonide või olukordade raame, milliseid võib konfliktis osalev pool omada või võtta. See piir määratakse kindlaks füüsiliste, psüholoogiliste, õiguslike, finantsiliste ja n.e. piirangutega (Ibid)), milline on kõrgeim võrreldes ükskõik millise punktiga «väärtuste hierahial». See ongi, Bouldingi arvates, ühiku ratsionaalseks käitumiseks, aga irreaalseks käitumiseks peab ta poole liikumist «võimaluste piirist» väljapoole, üleüldse kõigist võimalikest positsioonidest parima poole. Erinevused poolte käitumises määratakse kindlaks nende ettekujutuste põhjal ratsionaalsusest ja ebaratsionaalsusest või siis nende «väärtuste hierarhia» põhjal. Käitumist peetakse ebaratsionaalseks, kui see põhineb «behaviouristliku ühiku» ebaõigel ettekujutusel rahust, või ebaadekvaatsel väärtuste süsteemil. Boulding tõi läänes rahvusvaheliste suhete teadusse esimesena sisse mõiste «ikoon», mis omas olulist rolli pooltel teine teisest moonutatud ettekujutuse saamisel.*(15* «The Image: Knowlegde in Life and Society.» Boulding K., N.Y., 1956.). Lääne teadlaste poolt kasutataval «teineteise mittemõistmise» kontseptsioonil on oluline osa konfliktide ja sõdade allikate ja põhjuste põhjendamisel. Sel moel seotakse rahvusvaheline konflikt inimeste ettekujutuste ning meelestatusega, «ikoonidega», millega võib manipuleerida ja milles võib olla (seal hulgas ka ettekavatsetult) küllaltki moonutatult vastuvõetud tegelikkus. Kuigi agressiivne poliitika ja rahvusvahelised konfliktid ei ole sünnitatud psühholoogiliste moonutiste poolt ja suur osa nendest moonutustest ei sõltu niivõrd inimeste individuaalsetest omadustest vaid konkreetsetest sotsiaal-poliitilistest tingimustest, milles need tegutsevad. Bouldingi poolt väljatöötatud konflikti mudel, mis kujutab sisuliselt endast konflikti struktuuri kirjeldust, selle elementide põhilisi sidemeid ja ühismõju. Boulding selgitab, et tema esitatud konflikti dünaamika mudel soodustab konflikti, kui «dünaamislise behaviouristliku süsteemi» arengu seaduspärasuste avamist. Selle süsteemi areng eeldab «möödunud ja käesolevate olukordade järjestikulist vahetumist, aga samuti ruumi, milles eksisteerivad stabiilsed vastastikulised suhted, mis on reguleeritavad küllaldki lihtsate seadustega ja mille abil on võimalik ennustada süsteemi seisukorda tulevikus, parameetrite muutumist.»* (16*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.).Konflikti arengu struktuuri ja selle elementide funktsioneerimise «tavaliste seaduste» mõiste, on Boulding võtnud üle L Richardsonilt* (inglise matemaatik, kes püüdis matemaatiliste vormelite kaudu näidata poolte vastastikuse tegutsemise protsessi arengut konfliktis relvastuse võidujooksu näitel. )17*»Arms and Insecurity. A MathematicaL OF THE Causes and Origins of War.» Richardson L,. L., 1960.), nimetades neid «protsessi reaktsioonideks». Bouldingi käsitluses on need protsessid «konfliktsete protsesside tähtsaimaks klassiks, mille kestel mingi ühe poole tegevus muudab teise behaviouristlikku ruumi, et kutsub esile selle liikumise, milline omakorda muudab esimese ruumi, kutsudes esile selle vastu liikumist jne.*(18* « Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Majanduses on, ta arvates, selleks hindade sõda, rahvusvahelistes suhetes – relvastuse võidujooks. Reaktsiooni protsesse jälgitakse selle kõikidel vastastikuliste suhete etappidel: üliõpilaste ja õppejõudude, abikaasade, kutseühingute ja ettevõtjate, presidendi ja kongressi, Venemaa ja Ameerika jne. vahel. Behaviouristid, pretendeerides rahvusvaheliste suhete objektiivse uuringu teostajate nimele, väidavad, et käitumine ongi see ainuke reaalsus, mida saab uurimisele allutada ja isegi täpsele hulgalisele mõõtmisele ja nii nad uurivadki riikide käitumist keerukates rahvusvahelise situatsiooni suhetes.

R Rummel, uurides riikide sisest konfliktset käitumist rahvusvahelisel areenil kasutades «välja teooriat», väidab, et «kõik sotsiaalne tegelikus on väli, mis koosneb sotsiaalsete ühikute kõigist iseloomustustest ja vastastikusest tegevusest nende keerukates seoses».*(19*«A Field Theory of Social Action With Application to Conflict within Nations.» Rummel R. – General Systems Yearbook, 1965, vol. 10.,«Indicators of Cross – National and International Patterns.» Rummel R. – American Political Science Review. 1969, March, vol. 63.). Rahvusvaheliste suhete süsteem ja selle allsüsteemid on samuti Rummeli poolt vaadeldavad mingi väljana, milles ühe riigi käitumine teise riigi suhtes võib olla kujutatud vektoritena joon ruumis, mille suurus määratleb riikide paari põhilisi mõõte, samuti nende asendit sellel väljal, aga samuti ühe riigi asendit ning nende iseloomustusi. Ühe riigi käitumine teise riigi suhtes seotakse loogiliselt nende iseloomustustega vektoriaalse kauguse mõistega. Riikide paari (diaad) asukoht behaviouristlikus ruumis on nende või nende iseloomustuse vahelise kauguse funktsioon. Riikide rahvuslikud iseärasused (iseloomustused) on vaadeldavad sotsiaalse distantsina, mis määratleb riikidevahelisi suhteid.* (20*«Some Empirical Findings of Nations and Their Behavior.» Rummel R. – World Politics, 1969, January, vol.XXV, Nr. 2.). N Dorina hinnangul ei õnnestunud R Rummelil riikide «sisemiste» ja «väliste» iseloomustuste ääretust hulgast välja selgitada seda olulist, mis tegelikkuses määravad rahvusvahelistes suhetes kindlaks riikide strateegiat ja taktikat, sest lähtuvate indikaatorite hulk, mis on «välja» mõõtmiseks antud, on valitud erilise põhjendamiseta ja üpris suvaliselt. Muutujate klass, mis on kirjeldatud riikide sotsiaal-poliitiliste iseloomustustega on antud üpris primitiivselt. Näiteks, jagatakse nendes kõik riigid nelja gruppi: «kommunistlikud», «lääne poliarhiad», «monarhiad» ja «diktaktuurid». Pole siis imestada, et Rummeli projekt «Dimensionality of Nations» (DON) – («Riikide mõõdetavus».)* (21* Projektis DON püüti faktorite analüüsi meetodil uurida «objektiivsete indikaatorite» hulgalist mõõdetavust süsteemis, mis määravad kindlaks koordinadid «sotsiaalsel väljal». vaata. «Dimensions of Conflict Behaviour within and between Nations.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolutions, 1966, vol. 10.., Nr. 1. «Dimensions of Didic War. 1810 – 1952.» Rummel R. – The Journal of Conflict Resolution, 1967, vol. 11, Nr. 2.) ei leidnud praktilist rakendust realsete rahvusvaheliste suhete uurimises.

Behaviuristliku analüüsi, mis mõeldud poolte konfliktides käitumise seaduste seletamiseks, nende vastastikustes seostes, tähtsamateks sisulisteks kategooriateks on «ellu jäämise» kategooria, mis on sellega tihedalt seotud mõistega «kohandumine» ja «integreerumine». Bouldingi «Konflikti üldteooria» on sisult sarnane «ellu jäämise» sotsiaal-darvinistlikule kontseptsioonile. «Võitlus ellu jäämise nimel» on Bouldingi poolt kuulutatud bioloogiliste ja sotsiaalsete konfliktides käituvate osaliste põhiliseks iseloomustuseks. Selles võitluses näeb Boulding ette konfliktide allikaid ja neid liikuma panevaid jõude ning nendest tuuakse välja ühiskondliku arengu seaduspärasused. Boulding kandideerib «ellu jäämise» teooria, mida kasutatakse rahvusvaheliste suhete analüüsil, enim läbitöötanud seisukohtadega teadlase kohale. Ta kasutab selle teooria rakendamisel oma isiklikku kogemust firmade vahelise konkurentsivõitluse küsimuste uurimisel ja kuna ta arvates on riikide käitumine võitluses territooriumite ja mõjusfääride pärast, võrreldav analoogiliselt konkureerivatele firmadele, siis peab ka «ellu jäämise» probleem olema keskseks rahvusvaheliste suhete uurimisel. Meelega abstrakteerudes keerukast rahvusvaheliste konfliktsete suhete süsteemist, rõhutab ta vaid ühte külge «võitlust ellu jäämise» eest. «Ellu jäämise», või «eluvõimelisuse» all mõistab Boulding «ühe poole võimekust ja soovi teise poole purustamiseks või hävitamiseks». Lähtudes sellest, jaotab ta pooled «vaieldamatult elujõulisteks» ja «tinglikult elujõulisteks». Esimeste hulka kuuluvad sellised, millised «ei saa olla purustatud või absorbeeritud, kuna on ise sõltumatute otsuste allikad», teiste hulka aga sellised, mis «võivad olla purustatud või neelatud, kuid mis eksisteerivad veel seepärast, et need riigid, mis on võimelised neid hävitama, hoiduvad oma võimaluste teostamisest».* (22*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Sellelt positsioonilt lähtudes on situatsiooni puhul, milles mõlemad pooled omavad «elujõudu», on konfliktil pikaleveninud iseloom. Sel puhul, arvab Boulding, oleks õigem rääkida pigem « kontrollist konfliktse protsessi üle», aga mitte konflikti lahendamisest. Aga tunduvalt nõrgema poole «tingliku elujõulise» juhtumil eksisteerib allaneelamise või hävimise oht, kuid neeldumise või integratsiooni protsess ei olegi Bouldingi arvates, kõige hullemaks lahenduseks. Tihti on integreeritud poolel säilunud suurematel organisatsioonidel oma individuaalsus ja Bouldingi arvates võib « neeldumine tegelikkuses tähendada antud juhtumil organisatsiooniliste raamide laiendamist, mis võivad mingis mõttes suurendada koostisosade elujõudu»* (23*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Boulding, kes kasutas oma töös katergooriat «ellu jäämine», ei salga, et ta kasutas seda selleks, et teooria oleks vaba eelarvamustest ja et see oleks «konflikti mõiste» abstraktne vorm. Samuti tunnistab ta lihtsat loomuliku õiguse seadust, mis on pandud sellisesse fraasi: «Struggle for Life» - võitlus ellujäämise eest.* (25*Ibid.,) Sellist lähenemist peab Wright kohasekss pigem orgaanilise evolutsiooni kui rahvusvaheliste suhete teooriale.*(28*«The Study of International Relations.» Wright A., N.Y.,1955. ). Ka H Sprout ja M Sprout peavad seda organilist evolutsiooni tähistavat mõistet ebakohaseks kasutamiseks rahvusvaheliste konfliktide suhete käsitlemisel.* (29*«The Ecological Perspective of Human Affairs with Special Reference to international Politics.» Sprout H., Sprout M. Princeton, 1965.). Ja lõpuks rõhutab ka Rapoport selle bioloogiast võetud analoogi kohatust ja soovitab selle asemel uurida konkreetseisd vaadeldavaid mehhanisme.* (30*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). Need bioloogilise või matemaatilise funktsiooni kasutamised on iseloomulikud strukturalismile ja võivad viia arusaamises ekslikele tulemustele. Bouldingi arvates on ajalugu mingi «behaviuristlike ühikute» olekute jägnevad üleskirjutused, mis määratlevad väärtuste kogumit. «Behaviuristliku ühiku», näiteks riigi või riikide grupi ajalugu, st. Bouldingi arvates on «riigis järgnevatel ajalõikudel olevate olukordade üleskirjutus. Olukorda võib võrrelda liikuva filmilindi ühe kaadriga ja ajalugu saab üheks, sellel lindil teineteisele järgnevaks kaadriks.»*(32**«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Kõik on ilus aga film on enne valmis tehtud ja kui ajalugu filmiga võrrelda siis me seda nii vaatamegi. Edasi ja tagasi. Seistes ja liikumises, kuid selle filmi lõpp on tegelikult veel salvestamata ning me võime vaid teadaolevate andmete baasil selle järgmist kaadrit ligikaudset ette kujutada ja sedagi mitte täpsemalt ja pikemaks ajaks kui teevad sünoptikud tavalist ilmaprognoosi. Prognoosid on õnneks ekslikud ja see teeb optimistlikumaks. Üheks süsteemnse ettekujutuse puuduseks peetakse arvamust, et selle süsteemi arengu tulemuseks on tasakaalu saavutamine ja selle komponendid on seotud koordinatsiooni printsiibiga, ning mille koostegevus tuleneb ühise põhilise määratletud aluse puudumisest. Aga T Parsonsi arvates – «et tegevuse süsteemi põhiliste komponentide ja muutuste faktorite hulgas ei eksisteeri, mingit eelistust. Muutused võivad alata igast süsteemi allikast. Tulemus sõltub süsteemi jõudude tasakaalust selle teatud aja lõigul.* (34*« Toward a General Theoory of Action.» Parsons T., Shils E.A., Cambr., 1951.) Tema vaateid jagasid mitmed teised teadlased, kes uurisid rahvusvahelist konflikti. Nõukogude teadlased aga arvasid, et süsteemi komponentide vahel puudub «võrdõiguslikkus» ja sotsialse struktuuri komponentide hulgas on määravaks tootmine. Nad väidavad, et marksistlik rahvusvahelise konflikti struktuuri uurimine ei oma mingit ühisosa lääne struktualismiga.

Kaasaegses lääne rahvusvaheliste suhete teaduses ilmusid «geneetilise struktualismi» teooria arendajad, kes piirduvad vaid geneesi väliste vormide uurimisega, laskumata struktuuri arengu allikate ajalukku (viimane väide on kriitikute hinnang). Kuigi Boulding ja paljud teised tema koolkonna esindajad räägivad palju konflikti dünaamikast. Areng on nende arusaamise järgi selle elementide, nende funktsioonides ja sidemetes (jõu, eriti konfliktis osalevate poolte sõjalise jõu vahekorraga) seotud ikooniga koos hulgaliste muutustega, mis ei vii konflikti struktuuri juurteni ulatuva murranguni ja seega uude kvaliteedi tasandile ning mõiste areng tähendab liikumist. Boulding ütles kohe, et tema «konflikti üldteooria» ei oma midagi ühist eksisteeriva olukorraga (erandiks mõned illustratsioonid), vaid sellel on puhtalt teoretiline iseloom.* (38*«Conflikt and Defense. A General Theory.» Boulding K., N.Y., 1962.). Rapoport aga väitis, et: «Näib, et konflikti üldteooriat ei olegi peaegu võimalik luua, sest «konflikti» mõiste kutsub meis esile suure hulga erinevaid nähtusi, millised alluvad hoopis erinevatele printsiipidele.»* (39*«Conflict in Man – Made Environment.» Rapoport A. Baltimore, 1974.). «Konflikti üldteooria» teooria sarnaneb tema arvates rohkem «sõja üldteooriale», kuigi sõja mõiste on konflikti mõistest hulga kitsam. Küsimusele, kas konflikti arenguks on vajaliokud mingid edasiviivad jõud, reageeritakse erinevalt. L Bloomfield sellele ei vasta, vaid vaatleb rahvusvahelise konflikti struktuuri «anatoomiat», või siis nagu Boulding näeb konflikti liikumapanevaid jõudusid lakkamatus «ellu jäämise võitluses», mis määrab ära poolte käitumise konfliktis. Nõukogude pool peab põhiliseks liikumapanevaks jõuks klassivõitlust ja selle huvisid. Lääne pool aga «rahvuslikke huvisid» ja siit ka «vastuolud on rahvuslikud». «Rahvuslikud huvid» on klassidest kõrgemal asuvad huvid. Sellist teooriat on käsitlenud põhjalikumalt ameerika «poliitilise realismi» koolkonna esindaja G. Morgenthau. Ta väitel esineb kaks huvide gruppi, mis detemineerivad riikide välispoliitilist tegevust. Alalised (peamised) huvid tähendavad riigi territoriaalse, poliitilise ja kultuurse terviklikuse kaitset ja mis ei saa olla kompromissi või poliitilise kauplemise objektiks. Kõikidel riikidel on identsed alalised huvid ja peavad neid iga hinnaga kaitsma. Muutuvad huvid – on kõik «indiviidide, ühiskondliku arvamuse, partei poliitika, ühiskonna moraali jne. huvidesse puutuv.* (44*«Dilemmas of Politics.» Morgenthau H. Chi. 1958., vaata ka «Contending Theories of International Relations.» Dougherty J. and Pfaltzgraff R., N.Y., 1971.).