Enamiku tõeliselt toredaid asju on inimene avastanud pooljuhuslikult. Nõnda oli arvatavasti ka tuletegemise keerulise kunstiga

SÜSI

Enamiku tõeliselt toredaid asju on inimene avastanud pooljuhuslikult. Nõnda oli arvatavasti ka tuletegemise keerulise kunstiga. Arvata võib, et ürginimene, kui ta välgulöögist süttinud puud nägi, kõigepealt ehmunult punuma pistis. Aga väga kaugele ta ei jooksnud, sest inimene on uudishimulik ja uudishimulik oli ka see meie tundmatu esivanem, kes lõpuks arglikult kustumahakkava puu juurde hiilis. Ettevaatlikult haaras ta kätte ühe veel hõõguva oksatüüka ning võttis selle enesega koopasse kaasa, et oma vaprusega kaaselanike ees hoobelda. Oi, kuidas pimedas koopanurgas külma käes kössitavad hõimukaaslased teda imetlesid!

Ürginimesele tähendas tule enese valdusse saamine kõigepealt kaitset külma ja vaenulike kiskjate eest. Veel sai sellest tähelepanuväärsest momendist, mil tuli taltsutati, alguse kokandus. Kes võis olla aga see inimene, kes esimesena lõkkest otsapidi väljajäänud söestunud otsaga oksaharu või tuhakspõlemata söetüki näpu vahele võttis ja sellega joone tõmbas? Oli see lõket valvav vana naine või mees? Oli ta pisike plikatirts või poisipõnn, kellele vanad mängud igavaks olid muutunud ja kes nüüd uut mänguasja otsis? Jälle ei tea me kindlat vastust - võime vaid oletada - millal ja kuidas selgus, et tänu tulele on inimene saanud enda valdusse veel ühe kunstivahendi.

Igatahes on selge, et puusütt on kasutatud ammusest ajast. Süsi on hämmastavalt väljendusrikas materjal, temaga on mugav töötada Temaga tehtud töid on kerge parandada. Eriti asendamatu on ta suuremõõtmeliste tööde juures. Joonistada saab söega paberile, kartongile, lõuendile ... - mistahes joonistamiseks mõeldud materjalidele. Mis veel toredam, joonistussöe saamiseks ei pea ilmtingimata rahakott seljas kunstivahendite poodi tormama, sest joonistamiseks vajalikku puusütt saab hõlpsasti ka ise valmistada.

Võetakse kaanega plekk-karp (kõige kättesaadavam on tühi ja puhas konservikarp), see täidetakse kuiva liivaga, liiva sisse pistetakse kuivatatud puuoksakesed, karp suletakse ja pannakse äsja kuumaksköetud ahju. Tänu plekk-karbile ning liivale, mis takistavad õhu liigset juurdepääsu saavadki puupulkadest söepulgad.

Teine, pisut "ürginimeselikum" viis on, kui ahju pandav okstekimp määritakse enne saviga kokku. Sel juhul võtab savi, mis on alati märjavõitu, pleki ja liiva rolli enda kanda. Valvas peab olema igal juhul, kuna ajavahemik, mille jooksul okstest kunstnikusüsi valmib, on erinev. Puu, mis jäägitult ära põleb, ei muutu mitte söeks vaid tuhaks.

Saadava söe kõvadus ja ka toon olenevad puuliigist. Eriti pehme süsi saadakse lepa ja paju noortest okstest. Pisut kõvema söe valmistamiseks tarvitatakse eelnimetaud puude tüvesid, päris kõva söe jaoks tuleb võtta kas sireli-, paakspuu- või kasepuitu. Kui teile satuvad kätte kandilised söepulgad, ei ole veel ilmtingimata press-söega tegemist, ehkki esialgu seda arvata võiks, sest puudel teatavasti kandilisi oksi pole. Säärase kujuga söepulgad saadakse siis, kui puupakk peeneks raiutakse.

Press-süsi on mustem ja nakkab paberi külge kergemini kui puusüsi, kuna seda valmistatakse eriti

mustast söepulbrist, mida hoiab koos taimne liim. Press-sütt müüakse kas pulkadena või puuümbrises nagu pliiatseid. Kahel erineval söeliigil on lihtne silma järgi vahet teha. Puusöe puhul on kohe näha, millise kujuga oli see oks, millest ta tehtud on, sest puusöepulk pole kunagi päris sirge, samuti hakkavad silma puukiud ja pisikesed oksakohad. Joonistamise ajal tahab press-süsi märgatavalt kõvemat veenmist, enne kui ta paberile jälje jätab, aga tänu sellele on teda ka pisut raskem paberi pealt uuesti maha saada. Puusüsi hakkab paberipinna külge kergelt ja rõõmsalt, aga samamoodi kergelt ja rõõmsalt laseb ta ka sealt pealt jalga.
Söega töötamiseks kõlbavad peaaegu kõik paberisordid, tähtis on, et süsi paberile pidama jääks. Head on krobelised paberisordid. Kõlbab ka tugev joonestamispaber. Kes vaeva ei põlga, võib kas osa paberipinnast või ka terve pinna enne liivapaberiga üle käia. Vanad keskaegsed meistrid kasutasid söega joonistades paberit, mille nad enne katsid kriidi, värvilise pulbri ja liimi seguga. Kõiki neid erinevaid nippe kasutatakse tegelikult ühel ja samal eesmärgil - et süsi paberi külge kinni püüda. Sest nagu juba öeldud, süsi on tuha vend. Joonistamisel süsi otsekui põleb edasi. Ta muutub tuhaks. Ja tuha võib lendu viia ka kõige kergem tuulehoog.

Muidugi mõista ei taha ükski kunstnik sellega leppida, et tema töö ja vaev tuulde lendavad. Veel enne, kui rääkida, mil moel kindlustada söejoonistuste püsimajäämine, tuleks selgeks teha, mille poolest söega joonistamine pliiatsiga joonistamisest erineb. Põhimõtteliselt saab söega joonistada samamoodi kui pliiatsiga. Pliiatsiga on ju igaüks joonistanud. Võtad mistahes valge pinna, tõmbad joone, teise, kolmanda jne. ning paljudest erinevatest joontest kasvab välja pilt. Sageli juhtubki, et kunstniku energia kulub joonte täpsele kinnipüüdmisele, edasi pöörab ta tähelepanu kõikvõimalikele detailidele ning sellele, kui tume või hele miski on, ei viitsi või ei jaksa ta enam tähelepanu pöörata. Võib öelda, et sel moel joonistab kunstnik tumedust, mis on valguse sees. Ning teda huvitavad ennekõike kujutatava piirjooned. Ja samamoodi võib töötada ka söega. Kuid mõnikord ongi palju põnevam alustada pimedusest.

Klass on pime ja vaikne. Aeglaselt tõmbab õpetaja ühe akna eest kardina ära ning hämaruses on näha kahte last, kelle kohad on otse sealsamas akna all. Õpetaja jalutab teise akna juurde ning kardin libiseb aeglaselt kõrvale. valgus, mis tumeduse sisse tuleb, muudab kõik aegamisi nähtavaks. Seal, kus enne oli täitsa pime on valgus kõik ruumiliseks muutnud.

Et sarnast efekti paberil saavutada, tuleb söepulka kohelda tehniliselt hoopis teistmoodi kui grafiitpliiatsit. Söepulka kasutatakse lapiti ja sellega kaetakse kogu paberipind. Kui grafiidi kasutamisel algab kõik valgest paberist, siis söega joonistades võib alustada mustast pinnast.

Niimoodi saame palju tumedat tonaalsust, seda muidugi juhul, kui oleme otsustanud tegeleda tonaalse tööga. Kuna süsi jääb meeleldi paberi peale, aga paberi külge hakkab vastu tahtmist, siis on kõige õigem ta kas siis sõrme, käe või mõne spetsiaalse vahendiga paberi sisse hõõruda. Söe laialihõõrumiseks ning pehmete tooniüleminekute saavutamiseks on spetsiaalne vahend - hõõrel. Hõõrel (ingl. stump, saks Wicher) valmistatakse kas õhukesest paberist, nahast, flanellist või kalevist, mis keeratakse tihedalt 0,5 - 2 cm jämeduseks ja 10 - 12 cm pikkuseks rulliks. Paberi pealmine serv liimitakse rulli külge kinni, et see lahti ei keerduks.

Söe enese seisukohast pole tegelikult nii hirmtähtis, millega teda laiali hõõruda. Küll aga kulub kunstnikul hõõreli kasutamisel pärast pildi valmimist vett ja seepi märgatavalt vähem. Sest söega töötav kunstnik, kes loomehoos silmile tikkuvaid juukseid kõrvale äigab, nohust tilkuvat ninaalust või higist laupa pühib, ennast siit-sealt sügab, meenutab töö valmimise järel korstnapühkijat. Ning eriti pingelise töötamise puhul võidakse teda hakata lausa Aafrika päritoluga kunstnikuks pidama.

Söe mahapesemine pole kunstnikule õnneks eriline probleem. Kunstniku teeb murelikuks hoopis see, et süsi ka pildipinnalt kaduma kipub. Seepärast tuleb pilt ilmtingimata fikseerida. XV sajandi Itaalias joonistati paberile, mis oli juba eelnevalt liimikihiga kaetud ja kui joonistus valmis sai, töödeldi seda kuuma auruga, mis liimi üles sulatas ja söe pildipinna külge otsekui kinni liimis. Tänapäeval on kättesaadavad erinevad fiksatiivid, kuid need ei ole eriti odavad. Fiksatiive saab erinevate retseptide põhjal ka ise valmistada.

Fiksatiivide puhul kerkib probleem, kuidas see pildipinnale kanda. Varasemate aegade kunstnikud puhusid seda läbi spetsiaalsete torukestega varustatud pihustite.

Nende suuremõõtmelisi söejoonistusi vaadeldes võib tolleaegsete inimeste kopsumahtu imeks panna. (Tegelikult, vaevalt et kunstnikuhärra ise põsed punnis vaeva näha viitsis, selle hingeldama ajava töö tegid ära õpipoisid.) Hilisemal ajal kasutasid kunstnikud fiksatiivi pealekandmiseks pulverisaatoreid, kuid siin kerkib üles üks aga. Pihustatav fiksatiiv peab pildile langema otsekui udu, aga parimgi pulverisaator kipub mõnikord vihmutama. Seetõttu on fiksatiivi kokkukeetmisega mõtet vaeva näha ainult siis, kui teie käsutuses on aerograaf ja kompressor.

Tavaline juukselakk on väga hea vahend fikseerimiseks. Paremad on need mis n.ö jäiga soengu annavad.

Peab aga teadma, et juukselakiga fikseerides jääb pildi pind läikivaks ning see segab tulevasel vaatajal teie teose nautimist. Poest ostetud fiksatiivi puhul seda hirmu pole.

Söega joonistatud pilti tuleb fikseerida aeglaselt ja mitu korda järjest. Enne järgmise kihi pealekandmist peab eelmine kiht täielikult ära kuivama. Mis kõige tähtsam, kunstnik peab arvestama, et kuitahes ettevaatlikult fikseerimine ka ei toimu, joonistus läheb selle tagajärjel igal juhul tumedamaks . Kogenud kunstnik võtab seda arvesse juba pildi valmimise ajal.

Kas tasub üldse söega joonistada, kui see nii palju määrib ja valmis pildiga pärast sedavõrd palju jändamist tuleb? Tasub, igal juhul tasub.
Söe puudused on tegelikult tema voorused. Et süsi vastumeelselt paberile nakkub, annab ta võimaluse kunstnikul oma tööd valutult aina uuesti paremaks teha. Kõvale alusele hästi kinnitatud paberile joonistades võib ebaõnnestunud pinda kümneid ja kümneid kordi parandada, ilma et paber selle all kannataks.
Kunstnikul ei õnnestu esimese hooga soovitut tabada. Pole hullu, tasub vaid korra käega üle pildi tõmmata ja palun väga, jälle saab kõike uuesti ja paremini alustada.
Grafiidiga töötades kulutab kunstnik kõikvõimalike pisemate heledamate pindade väljatöötamiseks pikki minuteid ja kõvasti vaeva, süsi tuleb kergesti lahti ning samaväärse ning isegi etema tagajärje saavutab kunstnik mõne sekundiga.

Sütt saab hõlpsasti kombineerida teiste materjalidega nagu sangviin, kriit, pastell, vesivärvid, värvilised pliiatsid. Ettevalmistava joonistuse tarvis lõuendil maalimiseks on süsi lausa parim.

Grafiit, söe noorem vend, tundub lausa kade olevat, et süsi ülejäänud kunstimaterjalidega nii hästi kokku klapib. Seepärast pole söejoonistuse alla grafiidiga mõtet joonistada. Grafiit on libe ja tekitab justkui liuvälja, millest söepulk üle uisutab, nii et grafiidiga ettejoonistatud visand jääb söejoonistuse alt paistma.

Söega joonistamisel ei kasutata kummi mitte ainult vigade parandamiseks vaid kui töövahendit. Kui on vaja söepulbrit kokku korjata, siis on mõistlikum selleks kasutada oma kätt või lappi ja alles seejärel võtta kasutusele kumm. Söetehnikas kasutatakse toorkummi mis on palju pehmem ja elastsem kui tavaline kumm.

PEA MEELES!

Peale fikseerimist muutub söejoonistus tumedamaks.