Jaak Martinson, Ragnar Tammsalu, Kersti Õunapuu AÜEP2
1. Selgita süsteemse käsitluse põhimõtteid.
Abstraktselt võttes oleme kõik süsteemid. Teie, mina, inimesed, loomad ja masinad. Kõik loomulikult isemoodi süsteemid, kuid ikkagi süsteemid ehk struktuurid, st teatavate kindlate omadustega elementidest koosnevad seostatud kogumid. Peeter Lorents 2001. a raamatus, nimetame käsitlusviisi, mille raames vaadeldavaid asju käsitletakse süsteemidena või süsteemidesse kuuluvatena – süsteemseks käsitlusviisiks. (Lorents 2011:1)
Süsteemse käsitlusviisi ühe põhiprintsiibi (vältimatu arengu printsiibi) kohaselt oleneb selles maailmas kõik ajast ning seda olenevust võime nimetada arenguks. Areng on olemas igal juhul. Iseküsimus – kas on tegemist näiteks keerulisemaks muutumisega, mittesobivaks muutumisega, lagunemisega vms. Seejuures saame ajast olenevusele tuginedes juba omakorda kõnelda nii süsteemide olekutest, ning
järgnevate olekute esiletulekutega seotud põhjuslikkusest ning mõjuteguritest. Toetudes äsjanimetatud asjadele, saame juba kõnelda protsessidest, nende mõjutamisest, suunamisest ja juhtimisest. Jätame meelde, et arengute mõjutamisest ning suunamisest saame kõnelda täiesti abstraktselt – tuginedes süsteemide ehk struktuuridega seotud üsna täpsetele määratlustele. (Lorents 2011:1)
Asju või olukordi, mis tekivad ning on põhjuslikult seotud mingi süsteemi arenguga ja selles süsteemis ning süsteemiga toimuvaga, võime nimetada kõnealuse süsteemiga seotud tulemusteks. Juhul kui vaadeldavad tulemused kuuluvad mingisse valdkonda, siis võime asja täpsustades kõnelda antud süsteemiga seotud tulemustest vaadeldavas valdkonnas. Siinkohal saame määratleda ka süsteemi tulemuslikkuse: süsteem on tulemuslik antud valdkonnas, kui sellel süsteemil eksisteerivad tulemused just antud valdkonnas. Seejuures võime soovi korral täpsustada, et jutt on mittejuhuslikest tulemustest ning kõnelda siis juba süsteemi suutlikkusest ehk võimekusest mingis vaadeldavas valdkonnas. (Lorents 2011:2)
Jaotades süsteemide võimekust väga tinglikult sünnipäraseks (ehk süsteemi tekkega ehk
loomisega kaasnevaks) ja mittesünnipäraseks – saame kõnelda andekusest, kui süsteemi sünnipärasest võimekusest ühes või teises valdkonnas (Lorents 2011:2).
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Lorents, P., Teaduslik loomevõime ja selle arengu toetamise üks võimalustest – ÕTÜ. [http://www2.archimedes.ee/noorteadlased/otu/Peeter_Lorents.pdf] 17.09.2011
Do'stlaringiz bilan baham: |